kuivendatud gleimullast Eesti teravilja saagikus on madal, sest kasutame väetisi äärmiselt vähe Millest lähtuda väetiste kasutamisel? ·Muldade väetistarbest ·Kasvatatava kultuuri bioloogilistest iseärasustest ·Planeeritava saagi suurusest ·Väetiste toimeaine kasutamise koefitsientidest ·Mida parem on väetiste lahustuvus, seda suurem on harilikult nende otsemõju ja seda väiksem järelmõju ·Sõnniku ligikaudne järelmõju külvikorras enamsaagina oleks teravilja ja kartuli puhul vastavalt 30-40 kg ja 150-200 kg/t sõnniku kohta (0,8-1,0 kg N; 0,13-0,22 kg P; 0,58- 0,91 kg K). Vedelsõnniku järelmõju on poole väiksem kui tahkel sõnnikul. Fosfor- ja kaaliumväetiste järelmõju arvutamisel lähtuda viimastel aastatel kasutatud väetiskogustest, millest jooksvalt kasutavad taimed ära 10%. Mineraalsete lämmastikväetiste järelmõju on tühine. ·Eelvilja mõju tuleb eriti arvestada liblikõieliste kultuuride järgselt
17%. *Poolvedel sõnnik, kuivainet 8-14%. *Vedel sõnnik e. läga, kuivainet alla 8%. 36. taheda sõnniku tootmine, säilitamine, kasutamine. saadakse, kui väljaheitele lisatakse allapanu. Kuivaine sisaldus vähemalt 17%, soovitatav 20-25%. 37. väetise effektiivsus ja selle väljendamise viisid. Väetiste efektiivsuse all mõistetakse enamsaaki, mida saadakse väetiste kasutamisel. Väetiste toimel saadud enamsaak sõltub väetisnormi suurusest. Väljendatakse: 1. Kogu ehk üldise enamsaagina (E ). 2. Keskmise enamsaagina 1 kg toiteelemendi kohta. 3. Täiendavalt antud ühe väetisühiku (1 kg) efektiivsusena( Y´) 38. viljapuu-ja marjaaedade väetamine. Viljapuud – pH tundlikud luuviljalised. Istutusaastal antakse väetised istutusauku. Edaspidi org. väetised antakse viljakatel muldadel 2-3 aasta järel. Väheviljakatel igal aastal. PK sügisel, N kevadel. Noores viljapuuajas mitte varem kui juuni keskel(N)
annaabi.ee 
