"emulsioonimeetodit" - 1 õppematerjal

Elementaarosakeste jälgimise ja registreerimise meetodeid

osakeste käitumise ja omaduste kohta. Elementaarosakeste jälgede vaatlemine jätab sügava mulje, tekitab mikromaailmaga kokkupuute tunde.[1] Emulsioonimeetod Wilsoni ja mullikambrite kõrval kasutatakse osakeste registreerimiseks paksukihilist fotoemulsiooni. Kiirete laetud osakeste ioniseeriva toime tõttu fotoplaadi emulsioonile avastas prantsuse füüsik A. Becquerel 1896. aastal radioaktiivsuse. Emulsioonimeetodit arendasid edasi nõukogude füüsikud L. Mõssovski, A. Zdanov jt. Fotoemulsioon sisaldab suure arvu hõbebromiidi mikroskoopilisi kristallikesi. Kristallikesse tungiv kiire laetud osake lööb üksikutest broomi aatomitest elektrone välja ning nende kristallikeste ahel moodustab varjatud kujutise. Ilmutamisel taastatakse nendes kristallides metalliline hõbe ja hõbedaterakeste ahel moodustab osakese jälje. Jälje pikkus ja jämeduse järgi saab hinnata osakese energiat ja massi.