Seda, miks ta on kuum ei suuda kogemused järeldada. Nõnda on selge, et tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest. 5. Kuidas kunst / üksiku teadmine ja kunst / üldise teadmine on seotud empirismi (näiteks Locke või Bacon) ja ratsionalismiga (näiteks Descartes). Empiirik ,,kogemus", ratsionalist mõistus. Baconi arvates peavad teadmised tuginema kogemustele. Mõistus on vaid vahend, mis aitab avastada tõdesid kogemuste baasil. Sellist seisukohta nimetatakse empirismiks. Siit võin ma tuua võrdluseks Aristotelese üksiku teadmise, mis samuti põhineb kogemustel. Näiteks arsti näide, kus arst suutis inimest ravida täna üksiku teadmisele. Decartes leidis aga, et tõsikindlad ja tõelised teadmised tuginevad ilmselgetele mõistuseideedele (arusaamadele, mõistetele), millest lähtudes on võimalik seletada kõiki maailma nähtusi. Kogemus aitab mõistusel ainult avastada tõdesid iseendas. Ehk teisisõnu oli Decartes ratsionalist
objektiivseks teadmiseks matemaatilist ja loodusteaduslikku teadmist. Uusaegne filosoofiline refleksioon selle üle, kas ja kuidas on võimalik nimetatud kriteeriumitele vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda. Vastavalt sellele, kuidas nimetatud küsimusele vastati, on tavaks eristada kahte suunda tolleaegses filosoofias. Seisukohta, mille kohaselt teadmise allikaks ja tõesuse kriteeriumiks on meelte andmed, on kombeks nimetada empirismiks. Empiristlik suund kaldus taandama mõistus- tunnetust pelgalt võimele kombineerida ja võrrelda meelte andmeid. Empiristide arusaama kohaselt on see võime iseendast passiivne ja ilma objektiivse sisuta ning aktualiseerub üksnes peale seda, kui meeli mõjutatakse. Seisukohta, mille kohaselt mõistus on võimeline ilma meelte andmetele toetumata kujundama objektiivset kehtivust omavat teadmist ning see mõistustunnetus
siis millest muust võib seaduspärasus tulla kui mitte piiritust hingest – Jumalast. Maailma ei ole ju olemas. Hume 1711-1776 Kirjutas oma filosoofilise peateose 26 aastaselt. Tema teose ilmumine ei äratanud mingit tähelepanu. Tema enda sõnul „ilmus trükis surnuna sündinult“. 8 aastat hiljem avaldas ta lühema versiooni, mis saigi teatavat tähelepanu kriitika ja pilkamise näol. Teda süüdistati au- ja rahaahnuses. Tema filosoofiat on kombeks nimetada skeptiliseks empirismiks. Ta usub nagu Locke ja Berkeley, et kogemus on kõigi teadmiste allikas. Humei tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eristamisega. Meil ei ole põhjust uskuda ei ainelise ega hingelise substantsi olemasolusse. Hume skeptilise empirismi kõige kuulsam ja mõjusam osa käsitleb põhjuse ja tagajärje suhet(kasuaalsus). Kui me võtame loomulikuna, et joome vett ja see meid ei mürgita või, et kui igal hommikul tõuseb päike, siis on loomulik, et ka homme tõuseb päike
meelte kaudu. Olemasolev lahutatakse väliselt ilmnevas. Kogu maailm ei ole muud kui tohutu kogum fenomene, hinge ideid. Maailm on hiigelsuur ideede kobar. Hinge idee eksisteerib üksnes selles hinges, kus ta on. Olemasolu on tajutavus või see kes tajub on. Eksisteerib subjekt- hing- ja objekt: kõik ideed. DAVID HUME'I SKEPTITSISM KAUSAALSUSE JA INDUKTSIOONIPRINTSIIBI KRIITIKA. Hume´i filosoofiat on kombeks nimetada skeptiliseks empirismiks. Autentse teadmise piiride sügav tunnetamine. Ta suhtub kahtlevalt meie tavapärasesse arusaama teadmisest. Ta tahab välja selgitada, mis asjadest meil võib olla kõige rangemaid võimalikke nõudeid täitev teadmine. Kogemus on kõigi teadmiste allikas. Teadvusele vahetult ilmnev- ta enda tegevus ja muljed- on teadmiste suhtes prioriteersed. Tunnetusteooria algab ideede ja muljete teineteisest eristamisega. Mõlemad on teadvuse seisundid
Selline kriitiline analüüs peaks viima vastusele, mida ta otsib. 2. Seminar. 1-5 prg Metafüüsika eripära ja tema võimalikkus. 19-38 lk. Küsimus: mis on metafüüsika eripära?(?) Võrrelda teiste teadustega. Metafüüsikat vaadeldi teiste teadustega. Leida eripära teistest teadustest. Tuuakse välja kolm kriteeriumit: objekt, tunnetusallikas ja tunnetusviis. Küsimus allika järele ehk kus meie teadmised pärinevad. Teadmise allikaks jagunevad empirismiks ja ratsionalismiks. Räägitakse metafüüsilisest tunnetusest ehk tunnetus ei saa olla kogemusest lähtuv ja mõistusest, sest metafüüsika tähendab, et „teiselpool füüsikat“ ehk kogemusest väljaspool(mõistus ja aru tunnetusallikateks). See ongi erinevus. Metafüüsika-allikas on puhas mõistus (üheks eristuseks teadustest, aga mitte kõigist). Tunnetusallikate küsimus ei erista nt metafüüsikat matemaatikast. Peame siis edasi tunnetusviise eristama
annaabi.ee 
