Immanuel Kant
seaduse enda olemasolu. Kanti arvates ei ole mingit vöimalust vabadust empiiriliselt
pöhjendada. See on üksnes meie praktilisest tegutsemisest reluteeruv ideaal, usk. Hea küll -
vabadus ei ole töestatav, aga tegutsema peaks ikkagi igal juhul nii, nagu ta oleks olemas.
Kriminaalöiguse jaoks oleks väga raske järeldusi teha sellise vabaduse alusel. Sellest motiivist
lähtudes püüab Kant vabadust siiski millegi enamana näidata kui palja ideaalina. Ta püüab
seda ankurdada empiirilisusest körgemas valdkonnas.
Sama kehtib ka surematuse, Jumala ja "asja iseeneses" kohta. Selle suundumuse
sügavamad juured Kanti juures asuvad tema tingimatus moraalsuses.
Kaalukas on Kanti vastu töstetud argument: Ta olevat sellega, et ta käsitleb möistust
kui tunnetuse tööriista, möistuse enda kohta (seda kriitiliselt kontrollimata) teinud ennetava
otsuse ja edasi: Kant kontrollivat seda tunnetuse tööriista tema funktsioonides ja vöimalustes
- kuid millega
annaabi.ee 
