kaudu läätsekihnule. Pinge ripsvöötmekeses venitab silmaläätse ja põhjustab selle lamendumise. Silm on nii reguleeritud e akommodeeritud kaugele vaatamiseks. •Rõngana ümber läätse ripskehas asub ripslihas, mille kokkutõmbel pinge ripsvöötmekesele väheneb või isegi kaob. Lääts kumerdub oma loomuliku elastsuse tõttu ja on akommodeeritud lähedale vaatamiseks. •Ripslihase lõõgastumisel lääts taas lameneb. Kui silma optiline süsteem on normaalne, nimetatakse seda emmetroopiaks (A). Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevatest esemetest terav kujutis. •Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevus e müoopia (E). Kaugel asuvate esemete teravalt nägemiseks tuleb kasutada valgust hajutavaid läätsi, nn miinusklaase (F). •Liialt väikese silmamuna läbimõõdu või optilise süsteemi valgustmurdvate omaduste languse
liigutavad 6 välislihast: ülemine, alumine, mediaalne ja lateraalne sirglihas ja alumine ja ülemine põikilihas. Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemetest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida silma optilise süsteemi tugevust ja pupilli suurust. Läätse tugevuse reguleerimine- akommodatsioon- toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätsekihnule mõjuvatest jõududest. Kui silma optiline süsteem on normaalne, nim seda emmetroopiaks ja sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevatest esemetest terav kujutis. Ümbritseva ruumi tugevasti erinevate valgustustingimustega kohanemist selgitab nägemise duplekssuse teooria. Võrkkestas on valguse suhtes erinevate absoluutlävedega sensorid: kepikesed ja kolvikesed. Kepikeste abil nähakse hämaras ja värvusi ei eristata, seda nim skotoopiliseks nägemiseks. Kepikesed sisaldavad nägemispurpurit e rodopsiini, mille punane värvus tuleneb sellest, et ta neelab tugevasti
läätse kihnule. Pinge ripsvöötmekeses venitab silmaläätse ja põhjustab selle lamendumise. Silm on nii reguleeritud e akommodeeritudkaugele vaatamiseks. ·Rõngana ümber läätse ripskehas asubripslihas,mille kokkutõmbel pingeripsvöötmekesele väheneb või isegi kaob. Lääts kumerdub oma loomuliku elastsuse tõttu ja on akommodeeritud lähedale vaatamiseks. ·Rips lihase lõõgastumisel lääts taas lameneb. Kui silma optiline süsteem on normaalne, nimetatakse seda emmetroopiaks(A). Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevatest esemetest terav kujutis. · Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevuse müoopia(E). Kaugel asuvate esemete teravalt nägemiseks tuleb kasutada valgust hajutavaid läätsi, nnmiinusklaase(F). ·Liialt väikese silmamuna läbimõõdu või optilise süsteemi valgustmurdvate omaduste languse korral
divergentsiliigutuse tegemisel nägemisteljed lahknevad, kaugema objekti vaatlemisel. Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemetest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida silma optilise süsteemi tugevust ja pupilli suurust. Läätse optilise tugevuse reguleerimine- akommodatsioon toimub läätse kumeruse muutmise teel. Seda moduleerib ripslihas. Silma refraktsioonianomaaliad- kui silma optiline süsteem on normaalne, nim. seda emmetroopiaks. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi suhtes liiga pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevus e. müoopia. Kui fookus jääb silmapõhja taha, on tegemist kaugeltnägemise e. hüperoopiaga. Vanas eas võib tekkida vanaea- kaugnägevus e. presbüoopia. Pupillirefleksid: Ühe silma valgustamisel pupill aheneb, see on otsene reaktsioon valgusele, samal ajal teise silma pupilli kitsenemist nim. konsensuaalseks reaktsiooniks valgusele
annaabi.ee 
