esindajatega. · Sidemed dekabristidega ei katkenud · Lõunas paiknevasse armeesse oli kogunenud Hüvanguliidu liikmeid · Kisinjovis oli dekabristidel oma grupp · Puskin oli dek. Liikumise kõige äärmuslikumate ideede väljendaja · Pooldas ka türanni tapmise ideed, mida järjekindlalt arutati · 1822 a. veebr. algas Kisinjovi grupi hävitamine · Puskin saadeti Odessasse, kus viibis 1824. a. suveni 1823 Pagenduses · Puskin oli elutunnetuselt romantik · Tema teostesse ilmusid vangi, põgeniku ja pagendatu kujundid · 1823. a. alustas Puskin "Jevgeni Onegini" kirjutamist · Armus oma ülemuse M. S. Vorontsovi poolatarist abikaasasse · Vorontsov ässitas Peterburi ülemused Puskini vastu · Puskin tajus ohtu ja palus luba erru minna · Seda võeti kui jultumust ning ta vallandati 8. juulil 1824. a. tsaari käsul Pagenduses · 1. aug. 1824. a. lahkus Puskin Odessast · 9. aug. 1824. a
usu loomingulisus, et usk areneb kriisist kriisi, lahendusest lahendusse. Usuline kriis kui pöördumise eelaste Pöördumise teema on religioonipsühholoogias üks vanimaid. Pöördumise all mõistetakse inimese identiteedi muutust. See tähendab, et pöördumine on protsess, mille tulemusena inimene hakkab teisiti vastama küsimusele, kes ma olen. Usulise pöördumise puhul mõistetakse uue mina erinevust vanast usulises tähenduses. Usulise pöördumise teljeks on üleminek enesekeskselt elutunnetuselt Jumalakesksele. Pöördumist on nimetatud ka inimese mina sügavaks muudatuseks, inimese kohtumiseks Jumalaga, oma nartsissistliku mina türanniast vabanemiseks. Seega puudutab sügav pöördumine inimese kogu mina. Pöördumise üheks põhjuseks võib olla usuline kriis. Olukorras, kus senised usulised arusaamad, kogemused ja seletused ei vasta elu väljakutsele, võib lahenduseks olla kogu isiksuse ümberorienteerumine.
konkreetse raamidest. Oma romaani kangelasi on Traat ise iseloomustanud ühteaegu nii maa isandatena kui ka vangidena. Haarava eetilis-filosoofilise sisuga romaanile “Tants aurukatla ümber” kuulub eesti nüüdiskirjanduses väga silmapaistev koht. See romaan on pälvinud Nõukogude Eesti preemia ning 1999.a. läbiviidud küsitlus tõstis ta läbi aegade 50 parema raamatu seas kolmekümnendale kohale. Probleemiseadelt, esituslaadilt ja elutunnetuselt seostub eelkäsitletud teosega minevikuaineline romaan “Pommeri aed” (1974, 38.a.), ehkki selle aja- ning ühiskonnahaare on ahtam. Autor jälgib kujutatavat taas eetilise nurga alt, tuues peategelaseks möödunud sajandi lõpu praktilise teoinimese, rangemeelse ja õiglust armastava külakoolmeistri, kes on küll tervete ja kõlbeliste põhimõtetega, ent mitte mingi isamaalane või rahvavalgustaja, nagu võiks arvata ärkamisajajärgsest tegevusajast.