Vargamäe Andrese traagika
läks surma ka tema naine Krõõt ning lastel tekkisid vastumeelsus ja viha kodukoha suhtes.
Peremees otsis abi piibli ja Jumala juurest, kuid need kaugendasid teda perest veelgi. Viimaks
pettub ta selleski. Tekkis trots ning alles jäid vaid vähesed soovid, mida ta salaja vaka all
hoidis. Näiteks lootus, et keegi siiski tuleb lastest tagasi või soov, et siiski midagi tehtaks ära
tulevaste põlvede jaoks. Kangekaelsus, mis püsis mehes kinni viimsete elutundideni.
Andres mõistab küll oma traagikat, kuid tehtud vigu ei anna enam parandada. Peremees juurib
küll välja puu, mille otsa Juss end poos, ja istutab asemele pihlaka, kuid seeläbi ei suuda ta
siiski välja rookida valusaid tagajärgi. Jussi surm jääb Vargamäele alles, hävitab naeru ja
elurõõmu ning toob vaid kannatusi. Samuti mõistab peremees viimaks, et võitlus maaga toob
heal juhul vaid viigi, kuid mitte kunagi võitu. On see siis viimane püüe traagikat eitada või
annaabi.ee 
