Enamik inimesi elab ja sureb nautimata õnne, mis neid ümbritseb.
Need on tunded, millele nii tihti ei mõelda,
olgu selleks kas või emaarmastus. Seda on tundnud iga laps oma elus tuhandeid kordi, kuid
pole alati tähele pannud. Pigem märkavad ja jätavad noored meelde hetked, mil ema kurjal
toonil üritadab elutarkusi jagada. Tänu sellele jääb taha plaanile emaarmastus ning üritagu
lapsevanem nii palju kui tahas, ei oska laps seda märgata. Alles kümneid aastaid hiljem,
mõistavad inimesed, et vanemad üritasid elutarkusetega jagada ka õnnevalemeid. Täpsemalt
õpetussõnu, kuidas olla õnnelik ning tunda lihtsatest asjadest rõõmu.
Koolieelikud tunnevad rõõmu eelkõige asjadest, millest nad on kaua unistanud. Sellises
vanuses muutuvad unistused aga niipea kui ihaldatud mänguasi käes on. Kohe on soov saada
uus ja veel parem asi, ning pikalt tahetud ja lõpuks saadud mänguasi ununeb üsna pea.
Kindlalt on iga inimene näinud väikest õnneliku last, kes on äsja kingiks saanud ihaldatud
nuku või auto