kasutades sidujana munavalget valmistatakse lihasarnaseid tooteid (QuornTM), mis on populaarsed just taimetoitlaste seas. tselluloosi lagundajad (Chaetomium, Trichoderma) antibiootikumide ja mükotoksiinide tootjad (Eurotiales: Aspergillus, Penicillium) KANDSEENED Kandseente hulka kuuluvad tuntud söögiseened (riisikad, puravikud, pilvikud), aga ka torikseened, roosteseened jm. Kandseened on ökoloogiliselt väga erineva elustrateegiaga organismid. Nad on ühed olulisemad surnud taimejäänuste, s.h. puidu lagundajad, puujuurte sümbiondid või parasiidid. Nagu eelmistes seenerühmades esineb ka siin, ehkki harvem, liike, mis paljunevad mittesuguliselt koniididega või pungumisega (pärmid). Kandseente kübaraga viljakehad on sugulise paljunemise organid, seen ise elab ja hangib toitu mullast, puidust, taimejuurtest või mujalt. Sugulise paljunemise korral arenevad eosed
· Süvavee-hoovused (näit. India ookeanis: talvel maalt mere suunas, suvel merelt maale). Upwellingud tekivad kohtades, kus kohtuvad erinevad hoovused. 7 5. Raku füsioloogiline seisund Primaarproduktsioon sõltub raku füsioloogilisest seisundist: nooremad rakud on produktiivsemad kui vananevad rakud. Planktonvetikatel on erinevad elustrateegiad. 6. Vetika liigid Vetikakoosluse kui terviku primaarproduktsioon sõltub üksikute erineva elustrateegiaga populatsioonide vahekorrast. Maailmamere primaarproduktsioon Maailmamere kogu primaarproduktsiooni hinnatakse 25- Joonis 7. Primaarproduktsiooni 30 miljard t C/aastas sessoonne dünaamika Kogu energiast, mis akumuleeritakse fütoplanktoni poolt maailmameres, kasutatakse: · Veekihis 95% · Ookeani põhjas 5% · Setetes 0,2% Suurima osa kogu Maa primaarproduktsioonist annavad ookeanid (24%) ja troopilised vihmametsad (22%)
Peagi hakkavad planktonis tooni andma seda liiki vetikad, kellel on võime omastada väikse kontsentratsiooniga toiteelemente ja kes suudavad liikuda, hankimaks eluks vajalikku. Kuna nende rakud või kolooniad on suurt mõõtu, pole nende populatsioonide kaod ärasöömise tõttu kuigi suured. Põhipanus on parem ellujäämus kuigi rakkude kasvukiirus on väike, suudetakse seevastu hoida üsna stabiilseid populatsioone pikka aega. Seda laadi elustrateegiaga iseloomustab enamikku õitsenguid põhjustavaid liike, kaasa arvatud sinivetikad. Viimaste jaoks on aga sellised suvised olud üsna ideaalsed, sest ühe vajaliku toiteelemendi, lämmastiku, suudavad paljud sinivetikad fikseerida õhulämmastikust (N2). Fosforit saadakse kas rakusisestest varudest või vertikaalselt liikudes sügavamatest toitesoolarikastest veekihtidest. Kuna lämmastikupuuduse tõttu võib teisi vetikarühmi leiduda vähe, ei pea sinivetikad
annaabi.ee 
