Vanus mõjutab ka leibkonna suurust ja laste olemasolu. Vaesust ei pea tõlgendama kui just raha puudumist , pigem võib rääkida materiaalsete ressursside puudumisest , ent siingi kohal räägivad mitmed autorid vaesusest pigem kui kultuurilisest või sotsiaalsest fenomenist. Põhimõtteline on küsimus sissetulekute ja omamise vaesuse eristamisel. Et materiaalsed ressursid on erinevad, siis võib eristada ka mitmeid vaesuse liike (nagu elustiilivaesus, eluruumivaesus jne) (Vaesuse leevendamine Eeestis... 1999). Vaesuse subjekti suhtes võib sammuti tekkida eriarvamusi: rääkida saab indiviidi , pere v leibkonna , mingi sotsiaalse grupi , sotsiaalmajandusliku klassi jne vaesusest. Aga on ka vaesuse positiivsetkülgi: Viisi , kuidas ühiskond tervikuna või siis selle teatavad sotsiaalsed grupid ja kihid saavad vaesuse probleemi eksisteerimisest kasu : · Vaesus aitab tagada , et ka must , ohtlik,vähetasuv jms.töö saab tehtud;
Vaesus mis on materiaalne, on primaarne e süvavaesus. Nälg, kattmatus, kodutus. Süvavajadus on siis see, kus vajadus riiete, toidu jne järgi on jäänud katmata. Arenenud riikides on primaarne vaesus saadud kontrolli alla. Absoluutse vaesuse käsitlus materjaalsete vajaduste kõrval arvestab ka sotsiaalsetega. See on sekundaarne, e toimetulekut ohustav vaesus. Põhivajadused on kaetud, aga see on kõik ei jää üle midagi oma harrastustega tegelemiseks. Siin näide elustiilivaesus, kes kulutavad 80 protsenti oma sissetulekutest söögi ja eluaseme peale. Siis see perekond ei saa lubada oma liikmetele huvialadega tegelemist, ei saa käia reisimas, veeta lihtsalt aega. Vaesus, mis on suhteline ja materiaalne on ebavõrdsusest tulenev vaesus. See on vaesuse kõige lihtsam vorm.me jagame oma pered pingeritta, tõmbame siia kuhugi piiri. Ütleme, et kõik pered, kelle sissetulek väiksem, kui on see piir, need on vaesed. See piir on vaesuspiir.