Suhteline vaesuspiir (sissetulekute ebavõrdus) on määratletud 60% leibkondade sissetulekute järgi mediaanist tarbimisüksuse kohta, iseloomustab sissetulekute jagunemist ühiskonnas. Sotsiaal-majanduslikust olukorrast tulenev vaesuspiir ehk absoluutne vaesuspiir on arvestatud reaalsest tulust ja tarbimisest. Absoluutne vaesus näitab leibkondade või isikute osakaalu, kes elavad allpool ühiskonnas sotsiaalselt vastuvõetavaks elustandardiks tunnistatud vajalikku sissetulekute taset. Ametlik vaesuspiir tähistab ressursside taset, millest madalama ressursitaseme korral laienevad subjektile täiendavad majanduslikku toimetulekut kindlustavad meetmed. Ametlik vaesuspiir kehtestatakse poliitilise otsusega seadusandja või valitsuse poolt ning see toimib riiklike sotsiaalpoliitiliste regulatsioonide alusena. Iga seitsmes leibkond Eestis oli 2006 aasta andmete põhjal nii absoluutse kui suhtelise vaesuse näitaja järgi vaene
Põhiliste vajaduste kontseptsioonist rääkides toob Townsend näiteks ILO käsitluse 1970.-te aastate keskelt, milles arvestatakse kahte faktorit. Esiteks: perekonna minimaalseid vajadusi eratarbimisel (nagu toit, riietus jms.); teiseks: olulisi avalikke teenuseid, millega varustatakse ühiskonda laiemalt (nagu puhas joogivesi, sanitaarkontroll, ühistanspot jms.)(Townsend 1987, lk 66-67). Absoluutses vaesuses elavad leibkonnad, kes elavad allpool ühiskonnas sotsiaalselt vastuvõetavaks elustandardiks tunnistatud vajalikku sissetulekute taset ehk absoluutse vaevuse piiri. Absoluutse vaesuse määr näitab leibkondade või iskute osakaalu, kes paiknevad allpool absoluutse vaesuse piiri (AVP). Absoluutse vaesuse määr muutub nii palkade tõusu kui sotsiaalpoliitiliste meetmete ja tarbijahindade muutumise koosmõju tulemusena. Elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väiksem kogus, mis võimaldab tööjõudu säilitada ja taastada
Inimesed perekonnad või sotsiaalsed grupid on vaesed siis, kui nende käsutuses olevad ressursid ei võimalda toituda, elada ning osaleda ühiskondlikus elus nii, nagu selles ühiskonnas on tavapärane või üldiselt aktsepteeritud. Vaeste all mõistetakse inimesi, perekondi, ja inimeste gruppe, kelle ressursid (materiaalsed, kultuurilised ja sotsiaalsed) on niivõrd limiteeritud, see välistab nende võimalused minimaalselt aktsepteeritavaks elustandardiks selles liikmesriigis, kus nad elavad (European Economic Communities 1985) Euroopa Sotsiaalharta Artikkel 30. Õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest Et rakendada tulemuslikult õigust kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest, kohustuvad lepingupooled: a) võtma üldise ja kooskõlastatud tegevuse raames meetmeid, suurendamaks vaesuses elavate või sotsiaalselt tõrjutud isikute ja nende perekonnaliikmete ning sellesse