Maailma kalandus ja vesiviljelus
pidada ebapiisavalt kohandatud sööta – kasvandusekalu toideti peamiselt töötlemata kalajääkidega.
Mõju avaldas ka suur episootia oht, mis hävitas suurel hulgal hulgakesi koos ja välismõjutustele
avatud tingimustes kasvatatavaid kalu tiikides. XX sajandil tehtud edusammud muutsid olukorda
märkimisväärselt.
Avastati, et iga liik vajab mitte üksnes spetsiifilist sööta, vaid et kalade toit peab eri arenguetappidel
olema erinev. Paljud vastsed saavad toituda vaid elusplanktonist, mida tuleb toota kasvanduste
tingimustes ja kaitstuna mikroobide ja viituste eest. Nii noorkalade kui täiskasvanud isendite jaoks
oli kuivgraanulite tootmise alustamine oluliseks edusammuks, kuid iga liigi jaoks tuli kindlaks
määrata loomsete ja taimsete valkude, rasvade, mineraalsoolade, vitamiinide ja teiste lisandainete
õige kogus, graanulite vorm ja toitmise sagedus… Kalade tervisliku seisundi osas olid oluliseks
annaabi.ee 
