Tõde ja Õigus II Terve tekst
Suplemaat ja sõit, need on ainukesed õiged
rohud ilmas. Aga mina tean, et on olemas veel kolmas rohi, aga seda pole tänapäev enam
kusagilt saada, sest Goethe on surnud. Kui nad seda õieti teaksid, nutaksid nad juba praegu
oma silmad peast välja; õnneks ei tea nad midagi ja mina ei ütle ka neile. Las nad parem
rõõmustavad oma suplemaadi ja sõiduga, tõde tuleb pärast niikuinii ilmsiks. Ainult üks on kindel:
kui Goethe alles elaks, kui oleks üks tuhandik protsentigi võimalust tema elusolemiseks, siis
sõidaks ma kohe, kas või täna õhtul juba ja tuleksin tervelt tagasi. Sest ainult mõelda, et sa
sõidad kuhugi, kus võib ka Goethe olla, kes armastas vanas eas noori tütarlapsi, et sa võid teda
vähemalt eemaltki näha, et on see võimaluski olemas, kuigi see kunagi ei teostuks, -- teate,
see aitaks paremini kui ükski suplemaat, sest ka vana Goethe on ikkagi parem kui Brummfeldti
värske suplemaat. Aga nüüd ma ei sõida, ei taha. Peale selle on veel midagi, mis puutub teisse.