Jean- Jagques Rosseau "Emile" kokkuvõte
kogu oma elu Jumala teenimisele, mis esineb püüdes teha head. Sofie armastab voorust. Ta
jääb karskeks ja kõlbeliseks kuni surmani. Ta ei otsi austajaid, küll aga armastajat. Õnnelik
loomus on temale suuremaks abiks, kui palju kunsti. Ta oskab käituda korrektselt, lahkumata
viisakuse piiridest, mis talle sobib. Ta teab et mees, keda tema otsib loba ei armasta ja ei
kannata seda ka teistelt. Vanemad saatsid Sofie linna tädi juurde et eluseltsiline leida. Tädi viis
ta seltskondadesse, lõbustustele- ta laskis tal maailma vaadata. Sofiele ei meeldinud see
kärarikas elu sugugi. Et Sofie ei leidnud, mis ta otsis, muutus elu linnas talle igavaks, ta
pöördus tagasi koju. Ta olin kurb arvates, et ei leia iial sellist hinge kes teda ja keda teda võiks
armastada.
Kuidas toimus Èmile ja Sofie tutvumine ja edasine kooselu?
Sofie leiab varsti oma õige. See on Èmile, kes oma kasvatajaga matkal eksinud ja sattus
juhuslikult nende majja