Blaise Pascal
peaasi, et see iseendasse vaatamist takistaks.
Reflektsioonipelgliku inimese üle on meelelahutusel tohutu võim. Tal ei olegi vaja ennast tunda. Ta
rahuldub kujutlusega, mile temast on loonud teised. Selle "kujutletud olevusega" on ta rohkem
rahul, kui oma tegeliku isiksusega. Unustades enda, hakkab ta armastama kujutlust. Nõnda on
inimestevahelised suhted silmakirjalikkusest läbiimbunud. Kõik inimeste jõupingutused tehakse
selleks, et tühisesse elusagimisse püsima jääda. Paraku muutuvad ühed ja samad naudingud tüütuks
ja inimene jahib ikka uusi ning see jääb kestma niikauaks, kuni haigused ta harjumuspärastest
rööbastest välja löövad. Siis sisemiselt tühjana, ei tea ta, mida iseendaga üksi jäädes peale hakata.
Ta on koormaks nii endale, kui ka oma lähedastele. Nüüd näikse ta olevat saavutanud rahu, mille
poole ta püüdles kogu elu. Tegelikult ta ei ihanud rahu, vaid rahutust ja askeldusi: "Nad ei tea, et
annaabi.ee 
