2. ANALÜÜS Karl Ristikivi, kelle eluaastad olid 1912-1977, loomingut on peetud eesti romaanikirjanduse ülimaks tipuks. Romaan ,,Kõik, mis kunagi oli ei kujuta ka endast erandit, hoolimata väiksemast tuntusest. Seda raamatut on peetud Ristikivi mõistmise võtmeteoseks. Romaani ,,Kõik, mis kunagi oli tegevus toimub 1939. aasta suvel ja keskendub 80-aastase praost Tammiku viimastele elukuudele. Praost sureb ühel augustiõhtul 1939 ja samal õhtul teatab raadio Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise mittekallaletungipakti sõlmimisest. Ent romaani jutustaja jaoks ei ole neil sündmustel pealtnäha mitte mingit suuremat kaalu. Oluline on hoopis muu aja metafüüsika: ,,Samal õhtul ja nüüd kerkib küsimus, kas on võimalik, et sama õhtu on korraga kahes kohas, hoopis kõnelemata mitmest kohast, mida mõni üsna mõtlematult nimetab ,,kõikjal
ebaproduktiivse" või "rassiliselt või ideoloogiliselt ebasoovitava". Eutanaasiaarutelu raames on kaalutlused elukvaliteedist ohtlikud, sest sellega kaasub "eluvääriva" ja "elu mittevääriva" võrdlemine (4., lk 2383). Eriti kriitiliselt mõistab Stellamor hukka ettekäänded, kus tehakse juttu suurtest kulutustest, mis lähevad "defensiiveetikale" surma ja suremise asjus, millega mõeldakse mõistagi eutanaasiakeeldu. Mitmed arvustused näitavad, et tihti kulub inimese viimastele elukuudele kolmandik kõigist temale elu jooksul tehtud tervishoiukulutustest. Neid saaks kokku hoida patsiendi testamendi (hoolitsuslikud korraldused) õigusliku aktsepteerimisega. Nii oleks utilitaristliku "eetikaga" saavutatud, eutanaasiat appi võttes, koguni kokkuhoid tervishoiusüsteemis! Stellamor toob veel välja mõtlemapaneva asjaolu, et "sestpeale, kui arst pole enam ainult tervistaja, vaid võib olla ka tapja, kaob tema vastu usaldus. Arst ei tohi ennast iialgi lasta timukaks degradeerida
annaabi.ee 
