Hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond.
Kõik see ei
tähenda samas seda, nagu tuleks inimesel epikuurlaste arvates kramplikult vältida igasugust
luksust ja igal juhul askeetlikku eluviisi harrastada. See, mis epikuurlast peaks
iseloomustama, on luksusest sõltumatus; ta võtab selle vastu, kui elu niisugust võimalust
pakub, ning ei tunne kahetsust, kui elu ta sellest võimalusest ilma jätab. Sest luksus ei
kahjusta õnnelikku elu, kuid ei ole selleks ka tarvilik. Seetõttu ei ohusta targa õnnelikkust ka
elujuhuslikkused.
Seda õnnelikku elu kirjeldab Epikuros ka traditsiooniliste vooruste – tarkus, vaprus,
mõõdukus, õiglus – kaudu võimaldatud eluna. Tarkust vajatakse selleks, et põhjendamatutest
hirmudest ja tühjadest soovidest vabaneda, mis võiksid kahjustada nauditava ehk õnneliku elu
saavutamise võimalikkust. Selles aspektis pole epikuurlaste ja stoikute vahel erinevust,
mõlemate jaoks on mõistuslik arusaam ainus õige tee õnnelikkusele. Kuid kui stoikute jaoks