järglastest loobumine. Kasvatuse eesmärk Hiina kasvatustraditsioonis oli individuaalne suunamine n-ö kohuse teele, kus iga nii tegevust kui ka suhteid puudutav pisiasi oli ettekirjutatud äärmise põhjalikkusega ning need ettekirjutused ei muutunud sajandite vältel kuigivõrd. Kasvatuse ülesanne oli väikesele grupile rahvajuhtidele ühiskondliku korra ja mitmete selle seoste õpetamine ning enamikule rahvast sündsa käitumise õpetamine igal elujuhtumil. Hiina kasvatus oli väga tihedalt seotud riigi sotsiaalse struktuuriga, saavutas suure mõjujõu ning täitis edukalt oma eesmärgi. Kasvatus oli selgelt eetilise iseloomuga. Kasvatati praktilist käitumist, kujundati oskust kontrollida ja juhtida oma isiklikku käitumist ning anti teadmisi, kuidas teisi inimesi sama mudeli järgi käituma suunata. Perekond lõi kasvatuse vundamendi. Hiina eetika oli perekondlike suhete ja kohustuste ning peresisese tegevuse eetika
madalamate seisuste, eriti talupoegade suhtes. 16. sajandil kinnitas sogun samuraide privileegid ja keelas lihtinimestel relvakandmise. Samuraid said alamrahva üle piiramatud õigused. Näiteks kui samurai tahtis katsetada uue mõõga tugevust, võis ta selleks karistamatult kasutada esimese ettejuhtuva madalamasse seisusesse kuuluva inimese pead. Bushido kujundas samuraide aukoodeksi, mille samuraid muutsid oma elufilosoofiaks ja järgisid seda igal elujuhtumil. Aukoodeksi hulka kuulus õiglus, julgus, halastus, viisakus, ausus ja siirus, au, ustavus, enesevalitsus, enesetapp ja kättemaks, mõõka suhtumine, samurai hing, samurai kasvatus ja ettevalmistus. Õiglust mõistab samurai väga laialt. Tema jaoks ei ole midagi vastikumat ja vähem vastuvõetavat kui salakavalad kokkulepped ja ebaausad lepingud. 4
annaabi.ee 
