Maalil kujutatud gootilikud figuurid on haaratud ülevasse protsessiooni. Punane, kuldne ja pruun koloriit loovad piduliku õhustiku, mida kunstiajaloolased on interpreteerinud ülistusena reaalse maailma ilule. Elujaatavaks peab Lübecki meistri loodud "Surmatantsu" ka Jüri Kuuskemaa, kes on teosega töötanud 14 aastat. Surmatantsu teemal on tehtud väga süngeid ja pessimistlikke teoseid, kuid Bernt Notke oli jõuline isiksus, kes tõlgendas seda teemat elujaatavalt. Minu enda arust on see täiesti imeline kunstitoes, ma pole kunagi varem midagi nii huvitavat näinud. Sellest pole lihtsalt võimalik niisama mööda kõndida, seda jääd alati vaatama ning mõtisklema. Mulle meeldib, kuidas maalil on kujutatud erinevate inimeste kõrval luukeresid. See on selline maal, mille ma paneks endale koju seina peale, kuid veidike väiksemas mõõdus. Ma küll ei tea seda, mis seal all kirjas on, kuid sellegi poolest on see väga pilkupüüdev
B. Margarita on tugev, ennastsalgav naine, kes suudab oma armastuse ja armastatu eest võideldes kõike. Meistrilegi annab jõudu just Margarita, kes innustab ja inspireerib, kaitseb ja lohutab, kui Meistril jõud ja usk otsa lõpevad. B-l sõlmib saatanaga lepingu Margarita, mitte Meister (Faust). Kuigi B. on üsna pessimistlik (tõe leidnud inimesed tõugatakse teistest ära kui mittevajalikud), lõpeb romaan siiski optimistlikult ja elujaatavalt, sest Jesuad, Wolandit, Meistrit ja Margaritat ühendavaks jõuks on inimlik igatsus täiuslikkuse, elutõe järele. B-l on pimedus ja valgus võrdsed, teineteist tervikuks täiendavad igavikulised kaaslased. Jesua tõe poole on võimalik ainult püüelda. B. põrgu asub Maa peal, kus valitseb mass, mõtlemisvõimeta inimhulk (olgu selleks siis Juudamaa mässav rahvas või Moskva elanikud). Autor kujutab pealtnäha koomilisi ja absurdseid olukordi, kuid selle taha on peidetud 20.-30.aastate
loodust kui kõik alust, algust ja tuge. Nii Henrik Visnapuule kui Marie Underile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ja alustumise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootuse aeg, periood, "kus kurb ja pime ootamas mu tuba." Ta elab kevade ootusest teise kevade ootuseni: "Mu kevad algab pääle jõulu juba!/Nüüd külvab oma esimese idu / ja viinakuuni kestab siis see pidu - / nii kaua maitseda mul antud luba!" Elujaatavalt kiidab ta taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui
annaabi.ee 
