liberaalse turumajanduse mõõde, mis põhjustab paratamatut muutust, mõjutades lainena kõigepealt tsentristlikke, suuremate mõjusfääridega riike ning järellainetusena perifeeriat. Sotsialistlikest süsteemidest on säilinud vaid Kuuba eluasemepoliitika. Erastamispoliitika e parempoolsete kasuks on leidnud kasutust Thatcheri nn ,,omanikudemokraatia" (home owning democracy). Analoogset hoiakut (kinnisvara teeb vabaks) propageeriti ka 1990. aastate Eesti eluasemereformi/denatsionaliseerimise korraldajate poolt. Valitses arusaam, et eluruumide erastamise positiivsed momendid on negatiivsete tagajärgedega võrreldes ülekaalus (sundüürnike tekkimine, varanduslik kihistumine, noorem põlvkond sai erastamisest vähe kasu). Rootsi ja Taani sotsiaaldemokraatlik süsteem e pahempoolsed püüavad soosida eluasemekorralduse riiklikku subsideerimist kõigile vähekindlustatud elanikerühmadele 3. Avaliku sektori eluasemepoliitikad
Eluruumide puudus, ülerahvastatus ja madal kvaliteet; Majanduslikud probleemid – poliitilise süsteemi muutus jättis riigile elamuprogrammide finantseerimiseks vähe vahendeid ning madalad üürid; Kigi kõigis maades eksisteeris ka erasektor, ei olnud turumehhanismid hästi arenenud ning sektor ei funktsioneerinud efektiivselt. Üleminekuriikides on toimunud turusuhete sisseseadmine ning avaliku sektori eemaletõmbumine elamuturu reguleerimisest. Eluasemereformi eesmärgiks Ida-Euroopa riikides oli üüritaseme tõstmine tegelike kulude tasemele. Kõikides üleminekuriikides on vähendatud avaliku sektori osa eluruumide omanikuna. Probleemid, mis ajendasid eluruume erastama, ei ole tänaseks lahenenud ning juurde on tekkinud uusi, varem tundmatuid muresid. Toimunud on üüride vabakslaskmine ning üürimäärade tõus. Sotsiaalprobleemide leviku takistamiseks on rakendatud eluasemetoetuste programme. Kuna liberaalne poliitika ei ole