Nüüdisajaks on avastatud ülijuhtiv olek mõnelsajal metallisulamil ja- ühendil. Ülijuhte on avastatud ka orgaaniliste ühendite ja polümeeride seast. Alates 1986. aastast on avastatud järjest ülijuhte, mille kriitiline temperatuur on kõrgem kui 25 K; neid nimetatakse kõrgtemperatuurilisteks üldjuhtideks. Esimene seletus ülijuhtivusele leiti aastal 1957. Selle teooria kohaselt ühinevad aines olevad vabad elektronid kriitilisel temperatuuril elektronipaarideks (nn. Cooperi paarid), mille vastastikmõju kristallvõre aatomitega kaob. Elektronipaarid triivivad elektrivälja mõjul edasi nagu vabad osakesed. See ongi elektrivool, mille takistus on null. Ülijuhtivuse mehhanismi variante on hiljem leitud veel teisigi. Tuginedes teooriale, et ülijuhtivas olekus on aine eritakistus väiksem kui 10 -26 *m. Tegelikkuses tähendab see, et ülijuhtivas vooluringis võib vooluimpulss vabalt ringleda aastaid, ilma et see kustuks. Mõningaid ülijuhte.
Lewise struktuuride joonistamisel püütakse saavutada, et igal aatomil oleks kaheksa (vesinikul kaks) väliskihi elektroni: jagatud ja ,,omad" kokku. Sidet moodustavad elektronid lähevad arvesse mõlema aatomi elektronkonfiguratsioonis, mis peaks kokku langema väärisgaasi omaga: vesinikule tähendab see kahte elektroni, ülejäänud s- ja p-elementidele aga kaheksat elektroni (oktetti) väliskihis. Elektronipaare, mida aatomid omavahel jagavad, nimetatakse ka sideme elektronipaarideks. Ülejäänud elektronipaarid on vabad elektronipaarid. Kui kaks aatomit jagavad ühiselt kahte või kolme elektronipaari, on tegemist vastavalt kovalentse kaksiksidemega (O2, CO2 kaks kaksiksidet) või kolmiksidemega (N2). Mõnedel juhtudel võivad Lewise teooriast tulenevad mudelid viia valede tulemusteni. Eksperimentaalselt on määratud, et hapniku molekulis esineb paardumata elektrone (O2 on paramagnetiline). Lewise teooria raames ei ole võimalik seda nähtust seletada; valem ei
annaabi.ee 
