Optilised omadused ja optilised materjalid
omakordatekitatud vabade laengukandjate pikivõnkumisest metallis. Metalli pinnal tekivad
negatiivselt ja positiivselt laetud piirkonnad, mille vahel tekib elektriväli, mis põhjustab pinnalainete
levimise. Pinnaplasmonite genereerimise ja uurimisega tekkinud uurimissuund plasmoonika on
näidanud, et murdumisnäitaja väärtust on võimalik kontrollida üle laia väärtuste vahemiku
positiivsest negatiivseni. See võimaldab konstrueerida struktuure, mille sisse jääv piirkond on mingis
elektromangetlainete spektri piirkonnas, sh optilises, nähtamatu. Füüsikaliselt mõistetakse optilise
nähtamatuse all seda, kui peidik ei hajuta elektromagnetlaineid nende langemise ja läbimise
sihis.[11][12]
53
Elektromagnetilise nähtamatuse mõistet on kirjanduses käsitlema hakatud alles suhteliselt hiljuti,
viimase kümnendi jooksul. Praeguseks on kujunenud kaks võimalikku käsitlust: aktiivne ja passiivne
optiline peitmine
annaabi.ee 
