katsetamiseks ning sai "meetripikkuse ja rusikajämeduse klaastoru", elektrostaatilise toru siidiga hõõrumiseks. Sellega alustas Benjamin Franklin katseid, mille tagajärjel ta loobus tööst, et end täielikult teaduslikule uurimistööle pühendada. Lõpuks andsidki need tõendi, et hõõrumisega tekitatud sädemed ja välk on üht ja sama liiki elekter. Sellega ta tõestas, et on olemas kahte liiki elektri laenguid - üheainsa elektriliigi ülejääk või puudujääk. Tänu sellele pani ta ka aluse elektrostaatikale. 1752. aastal tegi ta riskantse katse, saates tuulelohega äikesepilve siidnööri, mille otsas oli raske uksevõti. Kui nöör niiskus ja uurija lähendas käe võtmele, hüppas sellele säde- sellega tõestas ta, et välk on elektriline nähtus. Franklin avaldas oma tööde tulemused 1751 aastal raamatus "Eksperimente ja
märga nööri. See hulljulge katse, mis oleks võinud maksta Franklinile elu. Vaevalt nõustuks keegi tänapäeval olema vabatahtlikult selline välgupüüdja. Kuid õnneliku juhuse tõttu Franklin viga ei saanud. Edaspidi tegeles ta küll vähem efektsete, kuid see-eest palju teabe-rikkamate katsetega. Franklini tähelepanuväärne panus elektriõpetuses on see, et ta täiustas Dufay elektriteooriat. 1748.a. paiku ütles ta välka mõtte, et mõlemad elektriliigid on üheainsa elektriliigi liig või puue. "Kehad, mida hõõrutakse tõmbavad hõõrumise hetkel enda poole elektritult, järelikult võtavad nad seda hõõruvalt kehalt; samas on nad aga nõus saadud tuld ära andma igale kehale, millel seda vähem on". See on aluseks teooriale, mida nimetatakse elektrostaatikaks. Suuresti abistas Franklinit selle teooria loomisel, seda mida nimetatakse Leydeni purgiks. Selle avastas- just nimelt avastas, mitte ei leiutanud von Kleist 1745.a. Ta
Viimane oli traadi abil ühendatud maaga. Välk lõigi raudvardasse, Franklin aga saavutas ülemaailmse kuulsuse piksevarda leiutajana. Muuseas, piksevarras päästis hiljem kaa hävingust tema oma maja. Franklin arendas edasi Dufay elektriteooriat ning pani oma töödega aluse elektrostaatikale. Elektrostaatika on füüsika osa, mis uurib paigalolevate laetud kehade ajas muutumatut vastastikumõju. Franklini teooria järgi on mõlemat liiki elektrilaengud üheainsa elektriliigi ülejääk või puudujääk. "Kehad, mida hõõrutakse, tõmbavad hõõrumise hetkel enda poole elektrituld. Nad võtavad seda hõõruvalt kehalt. Samas on need kehad nõus saadud tuld ära andma igale teisele kehale, millel seda vähem on. Kehad millel on elektrituld normaalse olukorraga liiast, on positiivselt laetud. Kehad, millel on elektritule puudujääk, sest on seda kuhugi ära andnud, on negatiivselt laetud. Kehad millel normaalse olukorraga võrreldes ei ole elektritule
annaabi.ee 
