ratsionaalse ja ohutu organiseerimise tegurid nagu silma kontrastitundlikkus, nägemisteravus ja tajumiskiirus ning nägemise stbiilsus. Valgustuse efektiivsust iseloomustatakse suure hulga nii kvantitatiivsete kui ka kvalitatiivsete näitajatega. Suhteliselt kerge määratavuse tõttu on neist praktikas levinud valgustatus ehk valgustustihedus (varem valgusstustugevus), mille mõõtühikuks on luks (lx) 1 m2 suurusele pinnale langeva 1 lm (luumeni) suuruse ühtlase valgusvoo pindtihedus. Nagu lähtub sellest määratlusest, iseloomustab valgustustihedus pinnale langvat valgusvoogu. Nägemiselund reageerib aga valgusvoole, mis peegeldub vaadeldavalt esemeilt (pindadelt) silma suunas. Järelikult ei piisa valgustustingimuste hindamisest ainult valgustustiheduse põhjal. Valgustustehniliseks näitajaks, millele reageerib vahetult inimese silm, on pinnaheledus, mille mõõtühikuks on kandela ruutmeetri kohta (cd/m2), mida varem nimetati nitiks.
Isegi kui seda pole seadme kasutustingimustes otseselt ette nähtud, tasub meie kareda vee juures regulaarne küttekehade kontroll end ära ning mõnesajakroonine kulutus võib päästa mitmetuhande krooni suurusest uue boileri ostust. Säästumeetmed valgustuses Inimene vajab igapäevasteks tegevusteks pimedas valgust. Kui päikesevalguse ligipääs on takistatud, tuleb kasutusele võtta elektriline valgustus. Juba kaua on kasutatud valgusallikaks hõõglampe. Hõõglamp (kõnekeeles tuntud ka kui elektripirn) on valgustusseade, kus helendub elektrivoolu poolt kõrge temperatuurini kuumutatud hõõgniit. Hõõgniit valmistatakse volframist kuna selle sulamistemperatuur on kõrgeim. Umbes meetri pikkune ja u 50 m jämedune volframtraat on vormistatud ühe või kahekordse spiraalina mahutamaks seda väikesesse ruumi. Hõõgniit paikneb klaaskolvis, mis on väliskeskkonnast õhukindlalt eraldatud. Tänapäeval on
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
