eksootilises olekus aine - metalliline vesinik. Erinevalt teistest hiidplaneetidest on meil olemas ka sisevaade Jupiteri atmosfääri ülakihtidest. Vastavalt üldisele ettekujutusele Jupiteri atmosfäärist ootasid uurijad, et seal valitsev ilm on pilvine, tuuline, kuum ja niiske, kuid sondilt saadud andmed näitasid hoopis midagi muud. Pilvi peaaegu polnudki, ainult ühes kohas oli kerge uduvine. Ka vett ja väävlit oli oodatust palju vähem ning äikesedetektor registreeris vaid kaugeid elektrilahendusi. Ühesõnaga, ilm oli ootamatult kuiv ja selge. Jupiteri rõngad koosnevad kolmest osast, mida nimetatakse kauguse kasvamise järjekorras haloks, põhirõngaks ja loor-rõngaks. Neid moodustavad erinevalt teiste planeetide rõngastest (erandiks Saturni välimine rõngas) vaid mõne tuhandiku millimeetrise läbimõõduga tolmuosakesed. Tolm pärineb Jupiteri sisemistelt kuudelt, millest suure kiirusega liikuvad planeetidevahelised meteoorkehad on selle välja löönud.
- elutekkeni viinud keemiline evolutsioon pidi olema pikaajaline ja mitmeastmeline protsess 1.aste bioloogiliste monomeeride teke 2. aste bioloogiliste polümeeride teke. 3. aste polümeermolekulide organiseerumine rakutaolisteks süsteemideks- - Milleri ja Foxi katsed a) Milleri katse Katsesüsteemis oli kuumutatud vesi ja varase atmosfääri mudelina gaasisegu: H2; CH4 ; NH3 ja veeaur. Gaasisegus tekitati pidevalt elektrilahendusi ,,väike" katse saamiseks oli neli erinevat aminohapet. b) Foxi katse Aminohapete segu kuumutamisel laavatükil tekivad polüaminohapped, mis vees moodustavad kerajaid piirkihiga struktuure nn. Mikrokerasid. Need moodustised meenutavad mingil määral rakke. - Miks elu tänapäeval ei teki? - tänapäeval puudub Maal keemiliseks evolutsiooniks sobivad tingimused: hapnik ,,põletatakse" ära lihtsad orgaanilised ained; osoonikiht takistab UV-kiirguse jõudmist Maale. 5
Üleminek keemiliselt evolutsioonilt bioloogilisele. Evolutsiooni vormid Keemiline evolutsioon Eksperimendid, mis tõestavad biomolekulide abiootilise tekke võimalikkust: Inspireerituna Oparini ideedest korraldas ameeriklane Stanly Miller 1953. a. katse aminohapete abiootilise sünteesi võimalikkuse kohta. Katse süsteemis oli kuumutatud vesi ja varase atmosfääri mudelina gaasisegu (vesinik, metaan, ammoniaak ja veeaur). Gaasisegus tekitati pidevalt elektrilahendusi - "välk." Katse saagiseks oli neli erinevat aminohapet. _______________________ Abiootiline teke e. abiogenees on nähtus, kus elus tekib elutust. Evolutsiooni vormid Bioloogiline evolutsioon Bioloogiline evolutsioon on elu areng Maal esimestest elusolenditest tänapäevaste eluvormideni. Bioloogilise evolutsiooni teooria erineb elu isetärkamise ideest, kuna bioloogilise evolutsiooni teooria kohaselt vajas elu teke ainulaadseid tingimusi,
bioloogiliste monomeeride teke(aminohapped, lämmastikalused, monosahhariidid, nukleotiidid) 2 aste: bioloogiliste polümeeride teke(polünukleotiidid, polüpeptiidid) 3aste: polümeermolekulide organiseerumine rakutaolisteks süsteemideks-see oli üleminek keemilistelt evolutsioonilt bioloogilisele. Milleri katse- aminohapete abiootilise sünteesi võimalikkuse kohta. Katsesüsteemis kuumutatud vesi ja gaasisegu vesinik, metaal ja ammoniaak ning veeaur. Gaasisegus tekitati pidevalt elektrilahendusi-välke. Saagiseks oli 4 erinevat aminohapet. Atmosfääris tekkinud orgaanilised ühendid pidid sadenema maad katvatesse veekogudesse ning võisid kontsentreeruda madalates rannikuvetes ja lompides, moodustated ürgpuljongi, milles võisid toimuda edasised keemilised reaktsioonid. Rna maailm-elutekke hüpoteetiline etapp, mil informatsioonikandjateks olid iseprodutseeruvad rna-molekulid, ribosüümid
1.etapp bioloogiliste monomeeride teke 2.etapp bioloogiliste polümeeride teke 3.etapp polümeermolekulide organiseerumine rakutaolisteks süsteemideks Milliseid eksperimentaalseid tõendeid on biomolekulide abiootilise tekke kohta? Stanley Milleri katse aminohapete abiootilise sünteesi võimalikkuse kohta. 1953 a katsesüsteemis oli kuumutatud vesi (soe lomp) ja varase atmosfääri mudelina gaasisegu: H 2, CH4, NH3 ja veeaur. Gaasisegus tekitati pidevalt elektrilahendusi (välke). Katse saagiks oli 4 erinevat aminohapet. 1960 a Sidney Fox leidis, et aminohapete segu kuumutamisel laavatükil tekivad polüaminohapped (lühikesed peptiidahelad), mis vees moodustavad kerajaid piirkihiga struktuure, nn mikrokerasid, mis meenutavad mingil määral rakke. Milliseid tõendeid on orgaaniliste molekulide kosmilise päritolu kohta? 1969 a Austraaliasse kukkunud Murchisoni meteoriidi koostise uurimisel leiti sellest üle 90 aminohappe, nii maiseid kui Maal tundmatuid
Pilvedest ülespoole löövad välke pole ju nähtud. Probleem jäi kauaks lahenduseta . 1989. aasta 6. juuli öösel testis Minesota ülikooli füüsik Robert Franz öises preerias uut ülitundlikku videokaamerat. Lindile jäid tähed ja kauge äikese välgussähvatused, nendele lisaks aga ootamatu üllatus: kauge äikesepilve kohal sähvisid üles ionosfääri poole valgussambad, mis ei olnud ei välgud ega virmalised. Seda tüüpi kuni 90 kilomeetri kõrgusele ulatuvad punaseid elektrilahendusi kutsutakse nüüd spraitideks(ingel sprite- haldjas).Kui spraite uurima ja nendest kirjutama hakati, selgus et paljud, nende hulgas ka teadlased, olid neid varemgi nänud, kuid kas polnud enda vaatlustest rääkinud või siis seletati nende suulisi teateid ufo- laadsete silmapetetega. Spraidid pole ainus ülalpool pilvi toimuva elektrilahenduse vorm. Teist tuntud lahendusvormi nimetatakse sinisteks jugadeks(ingl blue jets). Need esinevad spraitidest
3.6. Tallium 3.6.1. Elemendi ja lihtainena 3.6.1.1. Avastamine, leidumine looduses Avastas spektraalanalüüsiga William Crookes W.Crookes (1832-1919) – väga kuulus ingl. keemik ja füüsik, Londoni kuningl. ühingu liige (president 1913-15); Londoni keemiaühingu president 1887-89 Avastas selenotsüaniidid, fenooli desinf. toime, lahendas mitmeid keskseid keemiatööstuse probleeme, asutas ajakirja Chemical News. Füüsikas uuris elektrilahendusi gaasides ja katoodkiiri (“Crookes’i toru”) – lahendas palju tollal keskseid füüsikaprobleeme. Spiritualist (ka selle poolest kuulus). Crookes avastas Tl 1861, eraldas puhtal kujul 1862 nimetus: kr. thallos - roheline võsu (oks) выскочка – vene k. väga iseloomulik roheline joon spektris λ = 535,1 nm avastati tolmust, mis tekib väävelhappe tootmisel Tl: nii elemendi kui lihtainena meenutab ühelt poolt leelismetalle, teisalt pliid
annaabi.ee 
