Kuuletumine S. Milgrami katse Aastatel 1960 1963 korraldas Stanley Milgram Yale'i ülikoolis katset. Katse eesmärgiks oli tungida inimese autoriteeti ja südametunnistusse. Katse nägi välja järgnevalt: üks katseisikutest pidi ära õppima terve hulga sõnapaare ja esitama neid teisele, kes pidi talle valede vastuste korral andma elektrilööke. Elektrilöökide tugevus suurenes iga tehtud veaga. Elektrigeneraatoril oli võimalik anda lööke alates 15 voldist kuni 450 voldini. Kuni 105-voldise löögi juures oli kuulda vastaja uratust. 120 voldi juures oli karjatus, et löögid on valusad. 150 voldi juures karjus vastaja: ,,Laske mind siit lahti. Ma ei taha enam eksperimendis osaleda. Ma keeldun!''. 270 voldiga muutusid tema protestid agooniakarjeteks. 300 ja 315 voldi vahel kisendas ta, et keeldub vastamast. Pärast 330 volti jäi ta aga vaikseks. Vastuse puudumist võeti kui valet vastust
Katsed viidi läbi Yale'i ülikoolis aastatel 1960- 1963. Hiljem need katsed kuulutati eetika vastasteks ja keelati ära. Kahe katseisiku vahel jaotati ,,õpetaja" ja ,,õpilase" roll. ,,Õpilane" pidi ära õppima suure hulga sõnapaare ja esitama neid ,,õpetajale". ,,Õpilase käte külge kinnitati elektroodid ja ,,õpetaja" istus elektrigeneraatori ees. Stanley Milgrami katse. Pildil katse osalevad tegelased (õpilane, õpetaja ja kontrollija) Elektrigeneraatoril oli mitu raskusastet. Kui ,,õpilane vastas valesti siis ,,õpetaja" andis talle elektrilöögi. Iga vale vastuse puhul ,,õpetaja" andis tugevama elektrilöögi. ,,Õpilane", nende elektrilöökide käigus, hakkas valu tundma. Sellist valu, mis oli muutus aina jubedamaks. ,,Õpilasel" tekkis hirm valesti vastata. Hirm selles olukorras on normaalne, kuna nende elektrilöökide tagajärjel inimene tunnetas valu, mida ta
annaabi.ee 
