Sammaltaimed
hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika
ta jäeti.
Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus
inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust,
avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel. Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus,
ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica.
Sellega lõi ta aluse hilisemale lõplikule nimetusele elekter.
Nüüdsest tegeles elektrica imepäraste omaduste uurimisega üha rohkem loodusteadlasi. Nad
said selle jälile, et hõõrumisega pidi miski kusagil kogunema, salvestuma, mis pärast
väljendus kas külgetõmbejõuna või ülehüppava sädemena. Oli aineid, mis sädemete
andmiseks eriti hästi sobisid, teisi, mis seda üldse ei teinud või tegid erisugusel määral, oli
neidki. mis külge ei tõmmanud, vaid eemale tõukasid
annaabi.ee 
