Avalike eluruumide erastamine (Osaliselt) denatsionaliseerimine Riigi eemaldumine elusasemesektorist Ruumiline segregatsioon Elamuehituse hindade ja eluasemekulude hüppeline kasv Vanade probleemide asemel uued REFORMIDE VAJALIKKUS ELAMUSEKTORIS Eluasemeprobleem oli sotsialistliku süsteemi riikides sotsiaalne probleem Elamuprobleemi lahendamiseks tehti valesid valikuid (riiklik masselamuehitus ja subsideeritud üür ENSV-s) Valede valikutega elamupoliitikas kaasnesid muud sotsiaalprobleemid (ränne, noore pere piiratud eluasemevõimalused jm.) Elamuehitus Eestis 1950-2009 REFORMIDE ISELOOM Aeglased reformijad riigid, kus oli sotsialismiperioodil suur kooperatiivne elamufond (Ungari, Tsehhi) ja ühiskondlikud eluruumid ei tekitanud märkimisväärset survet riigieelarvele või surunud alla eraüürisektori potentsiaalset arengut. Kiired reformijad riigid, kus domineeris riiklik elamufond (Eesti, Leedu)
Riigi ajalooliselt väljakujunenud osa eluasemekorralduses väljendub otseses sekkumises normaalsesse turumajanduslikku jaotusprotsessi, et tagada eluase suuremale osale ühiskonna liikmetele, kes ise nende käes olevate vahenditega pole olnud mingitel põhjustel selleks suutelised. Kuigi sotsiaaleluaseme oma erinevates vormides ja alla kehtivat turuhinda peaks olema üheselt mõistetav, näitab just sotsiaaleluaseme rakendamine riskirühmadele ja vähekindlustatud peredele riigi elamupoliitikas valitsevaid eri huvisid ja arusaamu. Sisepoliitiliselt on tegemist äärmuslike seisukohtadega, - pahempoolsust esindab nõudmine, et riik peab tagama ühiskonna liikmetele vastuvõetava eluaseme ja likvideerima kodutuse ühiskonnas; parempoolsete (Eesti sh) huvides on seisukoht, et iga isik ja leibkond peab tagama omale eluaseme ise. Avaliku sektori huvides on lisaks kulutuste majanduslikult efektiivse kasutuse tagamisele jälgida, et rahalisi toetusi
Riigi eemaldumine elusasemesektorist Ruumiline segregatsioon – erineva sotsiaalse staatusega inimesed paiknemas eri piirkondades Elamuehituse hindade ja eluasemekulude hüppeline kasv - lisamakse vaja palju maksta Reformide vajalikkus Eesti elamusektoris Eluasemeprobleem oli sotsialistliku süsteemi riikides sotsiaalne probleem Elamuprobleemi lahendamiseks tehti valesid valikuid (riiklik masselamuehitus ja subsideeritud üür ENSV-s) Valede valikutega elamupoliitikas kaasnesid muud sotsiaalprobleemid (ränne, noore pere piiratud eluasemevõimalused jm.) Reformide iseloom: Aeglased reformijad – riigid, kus oli sotsialismiperioodil suur kooperatiivne elamufond (Ungari, Tsehhi) ja ühiskondlikud eluruumid ei tekitanud märkimisväärset survet riigieelarvele või surunud alla eraüürisektori potentsiaalset arengut. Kiired reformijad – riigid, kus domineeris riiklik elamufond (Eesti, Leedu)
Kaasaegsed suundumused eluasemepoliitikas. Viimasel aastakümnel on Euroopas avaliku sektori roll elamuturu mõjutajana vähenenud. Majanduskasv on vähenenud, mis on toonud kaasa avaliku sektori kulutuste pidurdumise. Elamupoliitikale (1940- 1960) seatud eesmärgid on saavutatud. Valdav osa leibkondadest on kindlustatud eluasemevajadusega (suurusega) ja kvaliteediga. Sotsiaalüürisektori osatähtsus väheneb kogu Euroopas (va Rootsi) ja selle roll muutub. Arengud Euroopa riikide elamupoliitikas võib kokku võtta järgnevas: 1. Muutused elamuehituses ja elamuehituspoliitikas. Uuselamuehituse maht on vähenenud. Suurenenud on remondiks kasutatavate vahendite hulk. 2. Muutused eluasemesektori finantseerimises. Pakkumisele suunatud subsiidiumid on vähenemas ning asendumas nõudlust reguleerivate subsiidiumitega. 3. Muutused elamuomandi struktuuris. Erastamine jms. võtted on vähendanud küll avaliku sektori otseseid kulusid
annaabi.ee 
