1 otsarbekus ehk funktsionaalsus. 2. tugevus ja püsivus. 3. kestvus, tööiga. 4.tulekindlus. 5. tervisekaitse. 6 keskkonnakaitse. 7.majanduslikkus. 8 nägusus. Eluhooned jagatakse fn ja tähenduse järgi: 1) Korteritüüpi elamud - eramu, kaksikelamu, ridaelamu, ühe- ja mitmesektsiooniline eramu Eluhoonete tüübid. 1.Korteri tüüpi elamud (eramud, kaksikelamud, ridaelamud, vaipelamud, ühe-ja mitmesektsioonilised elamud, koridoritüüpi elamud, elamukompleksid koos teeninduse ja ajaviitevõimalusega). 2.Ühiselamud - mõeldud ajutiseks elamiseks (õppimine, hooajaline töötamine jne). 3.Hotellid mis on mõeldud lühiajaliseks elamiseks (komandeeritutele, turistidele jne). Ühiskondlikud hooned - koolid ja teadustasutused; lasteaijad ja sõimed; raviasutused (haigla, polikliinik, sanatoorium); kultuuriasutused (teater, klubi, muuseum, raamatukogu); Admin.-ja ärihooned (pank, bürood); Kommunaal, -kaubandus, -ja
Nõuted seintele: vaheline vahelagi], korruste ja pööningu vahelagi[on viimase elamud, elamukompleksid koos teeninduse ja ajaviitevõimalusega) -peavad olema tugevad ja püsivad korruse lagi]}. Ülesanded: 2-ühiselamud(mis on mõeldud ajutiseks elamiseks(õppimine,
sissepääsuruumi taha, kuhu pääses tänavalt; õuest põhja pool oli avatud portikusega ruum ( pastas), kuhu avanesid kõikide eluruumide uksed. Igas kreeka majas oli kümblustuba põrandasse süvistatud kivi- või terrakotavannidega. Kreeka elumaja, mis oli jagatud meeste- ja naiste pooleks, arenes arhaika perioodi tagasihoidlikust lihtsa siseõuega tänavast ärapööratud ehitisest hellenismi perioodi kahekorruselisteks majadeks. Tüüpilised hellenismiaegsed elamukompleksid on eeskojaga, keskse ruumi ja õuega, mille luksuslikum variant siseõue oli ümbritseva sammaskäiguga peristüülõuega elumaja. Viimasele skeemile tuginesid ka hellenismiajastu paleed. Sisekujunduse põhilisteks elementideks templiarhitektuuris olid sambad, ornamentaalne kaunistus, reljeefid. Elumajade seinu kaunistasid seina- ja laemaalingud, ornamentaalsed mosaiikpõrandad, viimased olid eriti kunstipärased hellenistliku elamu peristüülõues
kiiresti). 3.-9. sajand on nn maajade klassikaline periood. Seal t on teada hulgaliselt maajade hieroglüüftekste. Tegemist on valdavas enamuses kuningate enesekehtestus/ eneseülistus tekstidega. Maaja linnad ei olnud väga suured (suurimas linnas, Ticalis, oli kuskil 100 000 inimest, enamasti aga paar kuni paarkümmend tuhat inimest). Linn koondus ümber rituaalkeskuse, mille ümber laiusid radiaalselt kvartalid (elamukompleksid). Keeruline on tõmmata linna ja maa vahele piiri, kuna radiaalteed jätkusid ka linnast väljaspool. Valitseja kandis tiitlit ahau (püha isand), ta oli jumalale lähedal ning jagas lähedust jumalatele läbi sugulussidemete. Mida lähemalt oli perekond valitsejaga sugusluslikult seotud, seda lähemal jumalikkusele oldi. Seega oli kõrgem ülikkond vähemalt formaalselt kuninga sugulased. Kuningas seostus eriti lähedalt päikesejumala ja maisijumalaga.
Väliselt sarnaneb ta joonia sambaga, on sellest aga veelgi saledam ja 21 sihvakam. Korintose samba karikakujuline kapiteel moodustub lopsakatest akantuselehtedest ja lilleõitest. Kreeka elumaja oli algperioodil lihtne, täisnurkse eeskoja ja keskse kolderuumiga ehitis, mille lähtepunktiks oli mükeene megaron nagu templiarhitektuurilgi. Klassikalisel ja eriti hellenismi ajal tekkisid elamukompleksid, millesse kuulus sammaskäiguga peristüülõu, mis moodustas kuni 1/5 maja pinnast. Selle ühel küljel oli tavalise laega, kuid õue poole avatud portikusega ruum (pastas), millesse avanesid eluruumide uksed. Kolderuum oikos oli eraldi, suits juhiti majast välja kõrvalruumi kaudu. Majas oli ka eraldi meeste tuba (andros), selle põrand oli äärtest kõrgem, moodustades nii omalaadse istepingi. Elamud olid
annaabi.ee 
