Milli vaatekoha raskuskese langeb eeldusele, et inimesed on edumeelsed, võimelised kogemusest õppima. Kas kahekümnenda sajandi kogemus ei lükka seda vaadet ümber? Kui jah, siis variseb Milli positsiooni tuum kokku. Inimkond kordab pidevalt oma vigu. Kui inimesed ei õpi üksteise kogemusest, siis kaob meil alus õhutada neid elamiseksperimentidele. Mis mõtet on lasta teistel inimestel demonstreerida meile uusi elustiile, kui me pole valmis õppima? Aga kui me ei saa kaitsta neid elamiseksperimente, on märksa vähem õigustatud ka isikupära ja vabadus, vähemasti nende argumentide alusel, mida esitab Mill. 12. Kuidas õigustas Mill vabaduseprintsiipi? Mill õigustas vabadust ulitaarselt – vabadus pole iseenesest hea; teatud vabaduse andmine toob kaasa õnne ja progressi. Ta leidis, et inimkond areneb, kui lastakse eksperimenteerida erinevate eluviisidega (vigadest õpitakse; vähemoriginaalsed saavad targematest eeskuju) Areng on võimalik vaid juhul, kui
karistatagu teda surmaga: sest ta on sooritanud rängima kõigist kuritegudest valetanud seaduse ees". (Ühiskondlik leping, IV raamat, 8. ptk., lk 307) Kui lisame siia juurde, et on olemas selline ametikoht nagu tsensor, kelle ülesandeks on viia ellu avalikku või tavamoraali, siis tundub, et üksikisikul kaob igasugune vabadus olla ebakonventsionaalne. Kahtlemata hõlmaks see ka piiranguid inimeste suhtes, kes teostavad "elamiseksperimente" kui kasutada terminit, mida kohtame taas järgmises peatükis, kui uurime Milli vaateid vabadusele. Seda kitsendavat mitteliberaalset tausta silmas pidades võime küsida, kuidas saab Rousseau väita, et ta on lahendanud probleemi, kuidas leida niisugune assotsiatsiooni vorm, kus "igaüks, ühinedes kõigi teistega, võib siiski alluda üksnes iseendale ning jääda niisama vabaks kui enne" (Ühiskondlik leping, I raamat, 6. ptk., lk 191).
annaabi.ee 
