siis, kui nad ei kannata puuduse all, kuid samas elavad teised inimesed märkimisväärselt jõukamalt. See määratlus ei seosta vaesust ainult füüsiliste vajadustega, vaid ka ühiskonna normide ja ootustega (3). SUHTELINE VAESUS AASTAL 2013 Statistikaameti andmetel elas 2013. aastal suhtelises vaesuses 22,1% Eesti elanikkonnast ehk 288 600 inimest ja absoluutses vaesuses 8% elanikkonnast ehk 104 700 inimest. 2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot. 2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda. Suurim on vanima vanuserühma ehk vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr. 2013. aastal oli vähemalt 65-aastaste suhtelise vaesuse määr 31,8%. Keskmine vanaduspension on suhtelise vaesuse piirile lähedal ja seetõttu ei ole pensionäride vaesus sügav
ühele, seda ebavõrdsem. Suhtelises vaesuses elab iga viies Eesti elanik 29. jaanuar 2015 pressiteade nr 13 Suhtelises vaesuses elas 2013. aastal 22,1% ja absoluutses vaesuses 8% Eesti elanikkonnast. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid vaesusesse langemist takistada, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 40,7% ja absoluutses vaesuses 32,6% elanikkonnast. 2013. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 358 eurot ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 205 eurot. 2013. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,6 korda. Suhtelise vaesuse määr on kõrgeim vanemaealiste seas. 2013. aastal elas 32% 65- aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses. Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim laste ja noorte (024-aastased) ning pensionieelses eas elanike (5064-aastased)
Kõikide tulude kasv ei aita vähendada ebavõrdsust, mis mõjutab suhtelise vaesuse määra arvutamist.(Võrk, A. Mõttehommik 29.01.2015) Seega võib tõdeda, et suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaal kui sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse hindamiseks kasutatav mõõdik ei ole üksi kuigi adekvaatne hindamaks Eesti inimeste vaesust ning selles toimunud muutusi viimaste aastate jooksul. (Võrk, A. Mõttehommik 29.01.2015) Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. Elatusmiinimum koosneb 4 arvestuslikust minimaalsest toidukorvist (v.a alkoholi- ja tubakakulutused) ja individuaalsetest mittetoidukulutustest (k.a eluasemekulutused). Absoluutse vaesuse
3) Sissetulekute ebavõrdsuse mõõtmine (Gini koefitsient) Gini koefitsient omab väärtust nulli ja ühe vahel 0 tähistab täielikku sissetulekute võrdsust (kõik teenivad ühepalju) ning 1 täielikku ebavõrdsust (kogu sissetulek ühele inimesele). Seega, mida väiksem on Gini koefitsient, seda võrdsem on sissetulekute jaotus majanduses! 4) Absoluutse ja suhtelise vaesuse mõiste (+ üldine areng Eestis) Absoluutse vaesuse määr on isikute osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Arvestuslik elatusmiinimum on inimesele vajalike elatusvahendite väikseim kogus, mis katab tema igapäevased vajadused. 2012. aastal elas absoluutses vaesuses 7,3% Eesti rahvastikust (u. 100 000 inimest) - absoluutses vaesuses elas inimene, kelle kuu ekvivalentneto-sissetulek oli väiksem kui 196 eurot. Suhteline vaesus mõõdab inimeste sissetulekut teiste riigi elanike sissetulekute suhtes
annaabi.ee 
