ONTOGENEETILINE ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukoht KONVENTSIOONILINE kokkuleppeline KOOD süsteem, mille hulgast valitakse sõnumite põhiüksused (nt sõnad) SEMANTILINE INFORMATSIOON selle väljendamiseks kasutab kõneleja sõnade kokkulepitud tähendusi ja teisi keelestruktuuri elemente STATISTILINE INFORMATSIOON see põhineb koodi (sõnade) märkide arvul ja nende esinemistõenäosusel BITT informatsiooni statistiline ühik EKSTRAVERBAALNE keeleväline DUAALNE kaheplaaniline REFERENT ese või nähtus, millele tähistaja (sõnakuju) osutab ARBITAARNE meeleväline ONOMATOPOEETILISED SÕNAD mitmesuguseid hääli matkivad sõnad SÜMBOL liik märke IKOON on oma referendiga rohkem või vähem sarnane kujutis SEMANTIKA tähenduste uurimine FONOLOOGIA häälikulise struktuuri uurimine FONEETIKA päris häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine
tõenäosusel. Keeleline suhtlus kannab ka teisi eesmärke: nt emotsionaalse seisundi väljendamine, palumine ehk siis saamise eesmärk, tervitamine ehk äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamise märk. Seega teenib keeleline suhtlus mitmesuguseid eesmärke. Mitteverbaalne suhtlus Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: 1) häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid 2) (muu) ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon ehk kehakeel (eelkõige ilmed, zestid, pilgud ja asendid) Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku ja muud seisundit. Hääle kõrgus ja tugevus võivad anda rääkija kohta mitmesugust informatsiooni.
tavaliselt teostub verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub žestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur ,keele allsüsteemid , keelesüsteemi avatus . Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk
Inimese evolutsiooni seisukohalt on keeleline suhtlus võrdlemisi hiline nähtus. Seda võib otsustada muuhulgas selle alusel, et kõikidel kõneorganstel on lisaks teisigi, primaarseid funktsioone. Hambaid, huuli ja keelt kasutatakse söömisel, kopse hingamisel jne. Mitteverbaalne suhtlus lisaks rääkimisele vahendab inimene infi ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: paralingvistilised vahendid ja ekstraverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel. Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele. Hääle abil väljendatakse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni. Sageli vahendab hääl ka saatja emotsionaalset ja tervislikku seisundit (aevastamine, köhimine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad mitmesugust infot emotsionaalse seisundi kohta (viha, rõõm jne). Ka hoiakute, vastuvõtjasse suhtumise, isiksuse, vanuse ja soo kohta.
diftong- kahe samasse silpi kuuluva vokaali järjend distinktiivne funktsioon- tähendust eristav funktsioon distributsioon- jaotumine dünaamiline modaalsus- viitab subjekti enda võimalusele, võimele või sisesunnile eksotsentriline tarind- subjektist ja predikaadist või kaassõnast ja selle põhisõnast koosnev tarind ekstensioon- lause tõeväärtus, mis selgitatakse välja nii, nii et võrreldakse väidetud olukorda keelevälises maailmas valitseva olukorraga ekstraverbaalne (keeleväline) kommunikatsioon- kehakeel, eelkõige ilmed, zestid, pilgud ja asendid element- üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühine nimetus endotsentriline tarind- üks tarindi osapooltest on juhtrollis- ses mõttes, et võib üksigi esineda samas süntaktilises funktsioonis kui kogu tarind episteemiline modaalsus- viitab teabe tõeväärtusele esimene liigendus- tähenduseks ja vormiks esperanto- üks tuntuim abikeel, selle tõi avalikkuse ette poolakas Zamenhof 1887. aastal
umbes saja tuhande aasta vältel. Keelte kirjapanek on palju hilisem nähtus. Ontogeneetiliselt ehk ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast on selge, et rääkima hakatakse enne, kui kirjutama. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus, estid ja miimika. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab kahesuguseid lingvistilisi nähtusi: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning muu, ekstraverbaalne ( keeleväline) kommunikatsioon. Hääle abil väljendatakse eelkõige sõnalise suhtluse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku, intonatsiooni. Sageli väljendab hääl ka saatja emotsionaalset seisundit. Ilmed, estid, pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ning selle sisusse. Pilk on tähtis dialoogi kõnevoorude struktureerimisel. 3
verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline)
verbaalse suhtluse vormis. Kell on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline)
verbaalse suhtluse vormis. Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. 2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. (lk. 21) Keeleline suhtlus on sõnaline, verbaalne, st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Mitteverbaalne suhtlus- suhtlus, mis toetab keelelist ehk verbaalset suhtlust ning avaldub zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. Suurema tajutavast informatsioonist saab inimene nägemistaju vahendumisel. Kõne põhineb eelkõige kuulamistaju kasutusele.Inimese kuulamine ei tulene füsioloogiliselt vaid kuulamisaistingute töötlemises ajus ning nende põimumisest ajju talletatud keelesüsteemiga.Inimene ei kasuta keemilise aistinguid eesmägripäraseks suhtlemiseks. Fülogeneetiliselt ehk inimese arenguloo seisukohast on kõnesuhtlus arenenud umbes saja tuhande aasta vältel
Inimese evolutsiooni seisukohalt on keeleline suhtlus võrdlemisi hiline nähtus. Seda võib otsustada muuhulgas selle alusel, et kõikidel kõneorganstel on lisaks teisigi, primaarseid funktsioone. Hambaid, huuli ja keelt kasutatakse söömisel, kopse hingamisel jne. Mitteverbaalne suhtlus lisaks rääkimisele vahendab inimene infi ka sõnu kasutamata. Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistiliselt huvitavaid nähtusi, mida võib jagada kahte rühma: paralingvistilised vahendid ja ekstraverbaalne kommunikatsioon ehk kehakeel. Verbaalse ja mitteverbaalse suhtluse kooskõla on tähtis eriti esimest keelt omandavale lapsele. Hääle abil väljendatakse foneetilisi elemente häälikuid, rõhku ja intonatsiooni. Sageli vahendab hääl ka saatja emotsionaalset ja tervislikku seisundit (aevastamine, köhimine). Hääle kõrgus ja tugevus annavad mitmesugust infot emotsionaalse seisundi kohta (viha, rõõm jne). Ka hoiakute, vastuvõtjasse suhtumise, isiksuse, vanuse ja soo kohta.
omadusi see, et seda on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel. Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine) Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel. Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit. Ilmsed, zestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Zestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed
annaabi.ee 
