Naiselikkuse stereotüübid
kui naisekuju. Ka roomlased ei demonstreerinud kalduvust naiselikkuse kujutamisele oma põhiliselt
monumentaalses kunstis. Renessansi ajal hakkas naiselik vorm ülekaalu omandama, mitte ainult kui
ema valitsevas madonna col bambino-embleemis, vaid ka kui esteetiline uurimisvaldkond
iseenesest. Esialgu kujutati alasti naisekujusid rahvarohketes stseenides või Aadama ja Eeva
diptühhonis, kuid järk-järgult kogus ülemvõimu Veenus. Maarja Magdaleena muutub
naitumisealiseks ja ekstaatiliseks, anonüümsete noorte neidude portreed, kes on ainult oma kenaduse
pärast välja valitud, rõivastatakse järk-järgult lahti ja nimetatakse ümber Floraks või Primaveraks.
Kunstnikud hakkavad maalima oma naisi, armukesi ja kuninglikke abikaasasid kui sensuaalseid
kaunitare, vabastades nad soovi korral rõivastest, kuid mitte nende juveelidest.
Stereotüüp on üldistatud püsiv mulje mingist nähtusest, mis tavaliselt vastab väga vähe
tegelikkusele
annaabi.ee 
