Mõtte mõttest
Mis on see, millest me teame ainult sisekaemuse teel omaenda kohta, mida aga ei anna
meile ükski taju välisobjektide kohta? Selleks olemuseks on tahe. Tahet, tahtepingutust,
kogeme me ainult iseendas, mitte aga milleski, mis on meist väljaspool.
Teades enda siseolemuseks olevat tahte, ja arvestades sellega, et me oleme üks osa oma
maailmast, ja sellega, et meil pole põhjust pidada ennast mingiks eriliseks osaks
eksistentsist, on loomulik teha üldistus, et mistahes eksistentsikomponendi enda
olemuseks on samuti tahe.
Järelikult kõik need asjad, väga üldises mõttes, mis põhjustavad meis aistinguid, ja mille
olemus on igavesti varjatud tajude ja teadvuse eest, on oma sisemiselt olemuselt tahe,
nagu me ise oleme oma sisemiselt olemuselt tahe. Kogu eksistents, kogu maailm on
oma siseolemuselt tahe.
Tahe on kõikjal, ka kivis, see avaldub primitiivselt, gravitatsioonilise tõmbejõuna,
püüdlusena liikuda teiste massi omavate kehade suunas.