Sören Kierkegaard
absoluutse paradoksi kasuks, alles siis on usk meie ees puhtaimal kujul. See
hämmastav väide viib meid Kierkegaardi religioonifilosoofia tuuma juurde.(4)
Jeesus on Jumal ajas; ristiusu põhisisu koondub sellesse paradoksi, mille kohaselt
igavene on muutunud ajalooliseks. Inkarnatsiooni teoloogilised ja filosoofilised
ulatuvused on Kierkegaardi mõtlemise baasiks. (Saarinen 1985)
Igavese ja ajaliku kategooriad on leppimatus vastuolus. Jeesuse inimeseks saamine on
maailmaajaloo eksistentsidraama nullhetk, mille kiirgus ulatub kõikjale. Hetk, mil
jumalus tungis aega, on otsustav lähtepunkt.(Saarinen 1985)
Ristiusu sisu: ajas olev üksikisik mina liidab end igavikuga ajas. Ta ei seo end usu
kaudu igavikuga; siin vahel on ületamatu barjäär, millest absolutistlik Kierkegaard ei
tagane kuni lõpuni. Inimene on ajas, Jumal on väljaspool aega ja ajalugu, igavene.
(Saarinen 1985)
Absoluutse, äärmusliku subjektivistina tahab Kierkegaard tagada usu tingimusteta
annaabi.ee 
