Vabadus on inimesele seesmiselt omane, ta on vaba tänu enda eksisteerimisele. Tegelikult püüdleb aga inimene orjusele. Kierkegaardi sõnade järgi tähendab orjus oma vabadusest loobumist, ja nimelt vabatahtlikku loobumist. Põhjus seisneb selles, et vabadus on ärevuse ja teiste negatiivsete emotsioonidega seotud. Vabadus nõuab sügavalt individuaalset ellusuhtumist, orjus on võimalik karjainstinktide ja kollektiivse käitumise tingimustes. ÜHISKOND Sartre'i järgi teeb end eksistentsiaalselt mõistev inimene eetilisi valikuid lähtuvalt heast usust, st ta ei tee oma valikutes kunagi oma eksistentsi suhtes mööndusi. Need, kes põhjendavad oma halbu valikud sellega, et need ei mõjuta midagi, või sellega, et teised teevad ju ka nii -- need lähtuvad valikute tegemisel halvast usust ega ole tõelised eksistentsialistid. Viimased teavad, et oma iga oma valikuga valivad nad ühtlasi inimese, st see, missuguseks
Postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta esitab küsimuse, kas sellisel filosoofilisel praktikal on kandejõudu väljaspool neid, kes sellega ise pidevalt tegelevad ning kas filosoofilisel praktikal on üldse olemas ajatu loomus. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? Filosoofia elitaarsuse probleem seisneb selles, et kas üldse on vaja tegeleda eksistentsiaalselt laetud küsimustega, kuna mõned inimesed väidavad, et filosoofid on ise välja mõelnud probleemid, millega nad tegelevad. Minu arvates on vaja tegeleda eksistentsiaalsete probleemidega niikaua, kui on olemas inimesi, filosoofe, kes suudavad sellega tegeleda niimoodi, et nende tegevuse vajalikkus suudetakse ka teistele selgeks teha. Ehk minu meelest on filosoofial võib-olla liiga elitaarne kuulsus juures ning seda tuleks muuta.
Meeleolu pole seepärast, et meie olemine on meelestatud millestki muust. Tuju on küll aga ei tea täpselt milline, kuigi teame täpselt et see pole selgistamise tuju. Meeleolu ei küündi tervikliku vormini. Miks peaksid sellised meeleolud meie jaoks olema oksaks filosoofiasse? Filosoofial on oluline erinevus võrreldes teadusega. Ta küsib küsimusi, uurib asju, otsib teadmist, mis erineb teaduslikust teadmisest. Filosoofiline teadmine puudutab minu elu. Filosoofiline teadmine on eksistentsiaalselt laetud. 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid selle eksistenstiaalse situatsiooni määratlusega tegelevad ja kuidas nad seda määratlevad Eksistentsiaalsest situatsioonis. Olukord, sellele oluorrale vastav meeleolu, kus me tajume et oleme paisatud ellu või maailma enne veel, kui keegi meilt küsis kas me tahame siin olla. Camut- omandame elamise harjumuse enne, kui omandame mõtlemise harjumuse. Maailm, kuhu oleme paisatud, tundub meile võõras.
õuna, teistele kirssi) seotud mineviku kogemusega · Indeksiaalne märk suhestatud oma märgiga aja v ruumi kaudu (nt liiklusmärk, mis näitab, et Tallinnasse on 185 km; signaal, hüüatus Suunab tähelepanu objektile) eksisteerib olevikus · Sümbol kokkuleppeline (nt keelav liiklusmärk, rist) ,,Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki." Semioosi 3 mõõdet (Morris):
tõenäoliselt eksisteerib, ent üksnes tõenäoliselt. Samas hoolikalt kõike järele uurides ei saa me siiski veel olla kindlad, et sellest keha loomuse selgest ideest, mille me leiame oma kujutluses, võiks mingit põhjendust leida, mis vältimatult tõestaks, et mingi keha eksisteerib. Oma ajastule kohaselt ja tõenäoliselt ka kantuna soovist kirikuga mitte otsesesse vastuollu minna on Descartes`i meditatsioonis ja filosoofilise arutelus tähtsal kohal Jumal, kui eksistentsiaalselt kõrgeim vorm, kes on hea ja aus. Jumala poolt edasiantu tuleneb või jõuab meieni loodusest ja loodusseadustest. Descartes nimetab seda loomuseks, mis ei tähendagi ju midagi muud, kui Jumalat ennast või loodud asjade korrastatust, mis on rajatud Jumala poolt. Aga iseenese loomuse all mõistab Descartes partikulaarselt kõige selle kombinatsiooni, mis Jumal on meile andnud. Eelnevast lähtuvalt jõuab Descartes tõdemusele, et seesama loomus ei õpeta meile mitte
- enesekontroll e moraal (religioossed väärtused) - enesejälgimine nii kollektiivne kui ka individuaalne (nt palvetamine) - motivatsioon: Jumala tahte täitmine vs sisemine pühendumus vs harjumuspära vs karistuse vältimine vs käitumise hindamine igavikulises perspektiivist - eneseammendumine: moraalsed otsused nõuavad psühholoogilist ressurssi mis on ammenduv kuid taastatav ja arendatav; ei toimi kui tegemist on eksistentsiaalselt oluliste (instinktipõhiste/harjumuspäraste) otsustega - emotsioonide reg: kindlate veendumuste/uskumuste süsteemiga inimesed teevad vähem kaalutlemata juhusamme - enesetõhusus:isiklik vastutus oma tegude eest ja usaldus Jumala vastu; enese rahuldamine arvates tegevat Jumala tahet 9. Usulise fundamentalismi mõiste. - veendumus, uskumus, ainuõige ja ilmeksimatu (jumalik päritolu), vastandub
arendatav. Selles mõttes toimib moraal otsustamine sarnaselt lihase tegevusele. Autorid leidsid, et need katseisikud, kes pidid ohjeldama oma negatiivseid tundeid või langetama moraalseid otsuseid, olid järgmiste moraalsete ja intellektuaalsete ülesannete täitmisel suhteliselt vähem edukad kui moraalsete valikute ees mitteseisnud katseisikud. Eneseammendumine ei toiminud, kui inimeste jaoks oli tegemist eksistentsiaalselt olulise otsustega, instinktipõhiste otsustega (vastuseis intsestile näiteks) või kui teatud liiki otsuste langetamine oli kujunenud nende jaoks harjumuseks. - Religioosse inimese moraalse käitumise üheks erijooneks on, et moraalinorme ja nende muutumist käsitletakse jumalikus ja igavikulises perspektiivis. - Religiooni üheks dimensiooniks on eetika. See tähendab, et erinevad religioonid sõnastavad üldjuhul õige ja vale, taotletava ja taunitava kategooriad
5) Need liigitakse praeguse teadmise piirides võimalikult tähenduslike ja instrueerivate pealkirjade alla. 6) Analüüs viiakse läbi subjekti. Mängude mõisted: 1) Pealkiri. 2) Tees - üldine kirjeldus, mis hõlmab sündmuste vahetut järgnevust (sotsiaalne tasand) ja infot nende psühholoogiliset taustast, arengust a tähtsusest (psühholoogiline tasand). 3) Antitees - oletus, et teatud järgnevus moodustab mängu, on esialgne, kuni selle kehtivust eksistentsiaalselt kontrollitakse. 4) Eesmärk - väljendab, milleks mängu vaja on. 5) Rollid - ei ole mina-tasandi näol tegemist mitte rolli, vaid nähtusega. 6) Dünaamika - kõiki mängujuhtusi ajendavate psühhodünaamiliste jõudude määratlemiseks. 7) Näited - lapsepõlvest pärinevad mängu alged või selle lapselikud prototüübid ja õpetlikud, tasub formaalse kirjelduse koostamisel selliste liigikaaslaste otsimine end ära.
Sümboli olemine seisneb selles reaalses faktis, et miski saab kindlasti olema vastu võetud, kui on täidetud teatud tingimused, ja nimelt, kui sümbol mõjutab oma interpretaatori mõtete ja käitumist. Iga sõna on sümbol. Iga lause on sümbol. Iga raamat on sümbol. Sümboli väärtus seisneb selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalsuse mõõtme ja võimaldab meil ennustada tulevikku". ,,Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki." Indeksiaalne märk on seotud objektiga läbi ruumi ja aja, läbi reaalsuse.
Neurootilist depressiooni võivad vallandada lahusolekud, oletatav halvustamine teiste poolt, kapseldumine, kolimine, ametialane edutamine, rasedus, iseseisvumine ja üksildus. Nartsissistlik depressioon- sisemise tühjuse tunne, töötahte kadumine, ebamäärased hirmud, suhtlushäired, oma tunnete ja vajaduste ähmasus, suurusluulud neil, kellele on omane enesekindluse puudumine ja eneseväärikuse kõikuvus. 6 Wunderli (1990) väidab, et eksistentsiaalselt tähtsad vajadused on igatsus poolehoiu ja turvalisuse järele, soov peegelduda armastatud inimeses ja siiski olla aktsepteeritud eripärase olevusena. Selle kõige rahuldamine toidab eneseväärikust. Nende vajaduste kogumit võib tähistada normaalse nartsissismina, mis on omane igale inimesele. Kui poolehoidu ei kogeta võib tekkida väärareng - näiteks nartsisstliku depressiooni puhul. Põhisümptomiks ongi sisemine tühjus. Selle all kannatajad kaebavad töötahte puudumise,
osaliselt konverteeritav valuuta (nt naaberriikides, olulistes partnerriikides) 5.Surrogaatrahad (üleminekurahad) KAPITALITURG (vt töölehte Kapital, kujunemine) Kapital on väärtus, mille abil on võimalik saada lisaväärtust/kasumit. Kapitalistlik süsteem on orienteeritud kasumi saamisele. Füsiokratism loodusevõimu pooldaja leidsid, et põhiline rikkus tuleb maast (põllumajandus). Põllumajandus on eksistentsiaalselt vajalik. Põllumajandusest saadud tulud läbivad terve majanduse, kuna põllumajanduses saadakse erinevaid tululiike. Tootmistegurid: 1. Maa 2. Töö - W. Petty Inglise majandusteadlane. ,,Maa on rikkuse ema, töö on rikkuse isa.". Tööväärtusteooria A. Smith. Töö on eeskätt rikkuse allikas. Põhiline tululiik on palk. 3. Kapital J. B Say. Kapital kui tootmistegur. Tululiik on kasum 4. Ettevõtlus. Tululiik kasum
Korra tagab mingi kõrgem, üleisikuline jõud. Lokaalsed konfliktid tekivad, teravnevad ja leiavad lahenduse näidendis kujutatud sündmuste raamides. Püsikonfliktid - Inimene seisab silmitsi alusteni vastuolulise reaalsusega, mis ei jäta kuigivõrd ruumi tahte ja juhuse vabale mängule. Konfliktsus on elu püsiv, inimese tahtest sõltumatu omadus. Näidendis ei loo ega lahenda tegevus konflikte, vaid demonstreerib neid kui midagi igipüsivat, sotsiaalselt või eksistentsiaalselt paratamatut. montaaz: nüüdisaja kultuuris levinud ülesehitusviis, mis seisneb vähemalt kahe teineteisest tähenduse või struktuuri poolest erineva kujutise, eseme või stseeni asetamises ajas ja ruumis lähestikku Poeetiline aeg (ja ruum) on reaalse aja (ja ruumi) kunstilise reprodutseerimise vorm, seega teose enda struktuuri aspekt. Anakronism põhineb ajalis-ruumilisel ja/või kultuurilisel referentsinihkel.
hariduse saanud noored: ivask, laaman, karuks. Viljakaim Visnapuu poliitiline isamaalüürika. Uudislooming oli päevikuline võõrsilolu kajastus ja poliitiline deklaratsioon rahvale osakssaanud ebaõigluse vastu. Suits mälestused kodumaast, poliitilised seisukohavõtud ja maapaomeeleolud. Under poeetiline lihtsus ja rahvalähedus. Ristikivi modernistlik luule kajastab inimest võõras, muutunud maailmas. Eksistentsiaalselt valdav paguluselamus. Kangro luule mahukas, isikupärane ja muutub ajas suht vähe. Mediteeriv enesetunnetuslüürika. Liigub reaalse ja kujuteldavam elu ja unenäo piiril. Maagiline realism. Grünthal viljakas ja vormiliselt virtuooslik. Luuletas peamiselt sõjast ja erootikast. Rõhutatult range vorm. 21. Kalju Lepiku luule. KALJU LEPIK (1920 1999) Arvo Mägi, Kalju Lepik (1970, täiendatud trükk 1993)
inimestelt. Sellele nähtusele on suuresti rajatud ka aktiivset eutanaasiat pooldavate liikumiste argumendid. Tõenäoliselt ei ole alust kahelda kõigi nende kirjelduste siiruses, kuid ometi peitub siin teatud oht tekitada inimeses illusioone ning mõjutada teda astuma fataalset sammu - mitte selleks, et surra, vaid sellepärast, et ees näib ootavat midagi ilusat (3., lk 1823). Sootak jõuab oma arutluses järeldusele, et surm kui niisugune, s.t. see surm, mis eksistentsiaalselt kuulub elu juurde ja varjutab elu, legitimeerib põhimõtteliselt ka eutanaasia (3., lk 1820). Vähemalt patsiendi seisukohalt vaadates. Inimeselt ei saa tema surma ära võtta, kuivõrd me räägime surmast kui võõrandamatu isikuvabaduse ja inimväärikuse ühest väljendusest. Teadupärast on inimese vabadus aga piiratud teiste inimeste vabadusega. Isiku surmavabadust kui otsustamisruumi piirab antud juhul surmaabi osutaja, seega arsti seisund, tema vabadused ja kohustused
Preskriptivism: eetikaväited ei omista omadusi, ja nende tähendus pole mitte aktuaalne, vaid pigem tähistab universaalseid 14. Mis on kategooriline imperatiiv? Kategooriline imperatiiv väidab: tegutse nii, et kohtled iga ratsionaalse olendi tahet kui universaalse seaduse andjat. See tähendab, et moraaliprintsiibid oleme ettekirjutusi. Eetikaotsustused pole aktuaalselt, intuitiivselt ega ratsionaalselt õigustavad, kuid nad on eksistentsiaalselt õigustatud. See on mittekognitivistlik teooria, mis ütleb, et ehkki me endale ise kehtestanud, neid ei määra mingi jumalik või väline autoriteet. Kanti eetika järgi jõuavad kõik inimesed, kui nad oma sisimas moraaliprintsiipide üle reflekteerivad, samasugustele moraaliotsustutel pole tõeväärtust, on nad midagi enamat kui lihtsalt hoiakuväljendused, moraaliotsustused on universaalsed ettekirjutused. Täpsem nimetus oleks “universal-preskriptivism”. Arenes
Läbi aegade on kristlik õpetus muutunud. Küsimus Kristuse olemusest. Dogma (midagi tardunud, jäika ja iginenut tavakeeles) Jeesus on üheaeglaselt tõeline jumal ja tõeline inimene. Kolmainsuse dogma: jumal näitab ennast kolme erineva vormina: isana, pojana ja pühavaimuna. Inkarnatsioon jumala sündimine inimeseks. Selleks, et inimestele lähemale tulla, peab ta ise sündima inimeseks. Usklikele tõotatakse, et peale surma tõusevad ka nemad üles. Pulkman: ,,Inimene on eksistentsiaalselt kammitsetud, seotud. Ta tunneb, et on alistatud asjadele, mis ei lase tal olla tema ise (surmahirm jne). Uskuma hakkamine on selline murranguline pööre, mis inimese n-ö päästab. Kohustusliku kirjanduse nimekir i 1) Lauri Honko, Juha Pentikäinen, Kultuuriantroloogia. Tallinn 1997, lk 65-89. 2) Babüloonia loomiseepos. Istari laskumine Manalasse. Etana eepos. Adapa müüt. Kõik teoses: Muinasja kirjanduse antoloogia. Koostanud Amar Annus. Tallinn 2005, 141-202.
Uudislooming oli päevikuline võõrsilolu kajastus ja poliitiline deklaratsioon rahvale osakssaanud ebaõigluse vastu. Suits kirjutas mälestusi kodumaast, võttis poliitilisi seisukohti. Tema luulet läbis maapaomeeleolu. Under kirjutas paguluses poeetiliselt lihtsalt ja rahvalähedaselt. - ARBUJAD JA NENDE KAASAEGSED: Kango, Ristikivi, Rannit. Ristikivi viljeles modernistlikku luulet, mis kajastab inimest võõras, muutunud maailmas. Eksistentsiaalselt valdav paguluselamus. - KADUNUD PÕLVKOND (nende debüüt jäi sõja jalgu): Lepik, Kolk, Grünthal, Laaban. - PAGULUSES HARIDUSE SAANUD NOORED: Ivask, Laaman, Karuks. Kangro – luule mahukas, isikupärane ja muutub ajas suht vähe. Mediteeriv enesetunnetuslüürika. Liigub reaalse ja kujuteldavam elu ja unenäo piiril. Maagiline realism. Grünthal – viljakas ja vormiliselt virtuooslik. Luuletas peamiselt sõjast ja erootikast. Rõhutatult range vorm. 19) Kalju Lepiku luule
moraalsed otsused psühholoogilist ressurssi, mis on ammenduv, ent taastuv ja arendatav. Selles mõttes toimib moraal otsustamine sarnaselt lihase tegevusele. Autorid leidsid, et need katseisikud, kes pidid ohjeldama oma negatiivseid tundeid või langetama moraalseid otsuseid, olid järgmiste moraalsete ja intellektuaalsete ülesannete täitmisel suhteliselt vähem edukad kui moraalsete valikute ees mitteseisnud katseisikud. Eneseammendumine ei toiminud, kui inimeste jaoks oli tegemist eksistentsiaalselt olulise otsustega, instinktipõhiste otsustega (vastuseis intsestile näiteks) või kui teatud liiki otsuste langetamine oli kujunenud nende jaoks harjumuseks. Inimeste tendentsi astuda tunnete reguleerimiseks juhuslikke samme reguleerib uskumuste süsteem. See tähendab, et kui inimesel on olemas asjakohased veendumused või terviklik maailmapilt, mis toimuvat mõtestab, siis väheneb juhusammude mõju ja tõenäosus. Religioosses perspektiivis toimivad siinkohal
Sümboli väärtus seisneb selles, et ta annab meie mõtetele ja tegevusele ratsionaalsuse mõõtme ja võimaldab meil ennustada tulevikku". jalajälg, mille Robinson leidis liival, oli indeks, mis näitas, et saarel on mingi olevus ja samal ajal sümboliks, mis kutsus esile inimese idee". Peirce pärisnimest ,,Pärisnimi, kui te põrkute sellega kokku esimest korda, on eksistentsiaalselt seotud mingi vastuvõtu või siis muu ekvivalentse individuaalse teadmisega individuaalsest objektist, mida selle nimega nimetatakse. Siis, ja ainult siis on see tõeline Indeks. Kui te kohtate seda nime järgmine kord, siis on see selle Indeksi Ikooniline märk. Igapäevane tutvus nimega teeb ta Sümboliks, mille Interpretant esitab teda kui nimetatud Individuaalse objekti Indeksi Ikoonilist märki." Peirce´i 10 märgitüüpi konna krooksumine, foto
annaabi.ee 
