Eksistentsialism minu silmade läbi Olnud lugenud läbi kaks meid inspireerima pidanud teksti - Jean-Paul Sarte' ,,Eksistenstialism on humanismi" ja Albet Camus' ,,Sisyphose müüdi" - kaldus mu soosing Camus poole. Tema vaated eksistenstialismile puudutasid mind rohkem. Võib-olla ka seepärast, et olin varasemalt tuttav Camus teiste teostega. Nimelt sattusin möödunud suvel lugema raamatut ,,Võõras", mis on Camus esimene romaan. Mingisugusel seletamatul põhjusel jäi peategelase Meursault'i karakter mu meeltesse mõlkuma. Mind painas tema ükskõiksus, tema hoolimatus ning mässumeelsus. Ma ei suutnud mõista, miks peaks üks inimene laskma end kohelda, kui külmaverelist mõrvarit, omades seal juures
Loomulik teadmine toetub meeltele, aga üleloomulikest nähtustest on võimalik saada üksnes ebaselget tunnetust. Üleloomuliku tunnetamiseks vajab inimene ilmutust. Samuti seisnes Scotuse eripära selles, et ta rõhutas individuaalsust. Leidis, et looduse tegelik eesmärk ongi individuaalsuse teenimine. Tema pooldajaid nimetatakse skotistideks. Nad eitasid, et kirikuõpetusele on võimalik filosoofiliselt läheneda. Prantsuse eksistenstialismile iseloomulik see, et tegu sekundaarse ja mittereligioosse eksistentsialismiga (erinevalt Kierkegaardist). Eksistenstialiste peeti ühiskondlikult ohtlikeks, ebamoraalseteks. Prantsuse eksistentsialism saab alguse II MS järgsel perioodil selle suure vapustuse ajal natsikuriteod (võitjate üle ju kohut ei mõistetud) jne kuidas võimalik, et üks inimene teisele nii saab teha. Siin ka see mõte, et selline asi ei tohi korduda. Põhimõiste on prantslastel VABADUS.
annaabi.ee 
