„Elame maailmas, mille mõistmiseks on tarvis palju enamat kui aru.“
hingata. Minu maailmas on samuti rohkelt rohelust puid, põõsaid, sügavrohelisi laugeid
karjamaid, mille lõppu pole nähagi. Peab pingutama, et piiluda üle silmapiiri.
Paljud inimesed ei näe enda ümber tegelikult toimuvat. Kuigi ma reaalsuses eelistan
linna maale, ei tähenda, et ma maakohti või loodust ei austaks. Enesekesksed on need
inimesed, kes arvavad, et kõik algab ja lõpeb üüratute tehastega suurlinnades. Sest linnad
eksisteerivadki vaid tänu loodusele. Kui poleks loodust, ei oleks inimest. Kui poleks inimest,
ei oleks tsivilisatsiooni. Kui poleks tsivilisatsiooni, ei oleks linnu olemaski.
Mitte üldsegi üllataval kombel on parimate mälestustega seotud just loodus, sest tema
ei vea kunagi alt. Mul ei lähe ealeski meelest, kui olin alles vaid üheksa aastane ja kõndisin
kodu poole. Eemal laius suur ja tume mets, mis ei olnud nii hirmutav, kui see kõlada võib. Ilm