1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS
linnas. Aastatel 1922-1926 hakati kavandama väikekortereid. Majasid ehitati traditsionalistlikult
kõrge kivist kelpkatuse, massiivsete seinte ja pisikeste kuueks jaotatud ning horisontaali venitatud
akendega. Hooned olid tihedalt ehitatud ja iga sektsiooni leibkonnal on kaks korrust ja madala
piirdeaiaga eesõu ning tagaaed. Eesti 1920ndate arhitektuuri võime iseloomustada kui värske
iseseisvunud rahva ehituskunstilist eneseotsimist.
Esimesed arhitektist eestlased olid K. Burman ja A. Perna ning oma arhitektkond moodustus
samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Nad alustasid enne I Maailmasõda.
Arhitektid olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end
Saksamaal. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast kohaliku luterliku baroki moderniseeringut,
annaabi.ee 
