nimetada suhtlemiseks, sest laps väljendab ainult oma soove ja emotsioone rääkides. Kui aga laps õpib juba suhtlema, kasutades sõnu, kujuneb välja ka suhtlemisviisid: endast vanemate ja prioriteetsemate räägitakse rohkem alandlikumalt ja oma eakaaslastega julgemalt ja kehtestavamalt. Elu jooksul me muutume kõik. Tekivad uued unistused ja sihid ning muutub keskkond, sõbrad ja suhtlemisstiil. Osa meist õpib kohe, et on hea lihtne teiste kulul elada, ning muutuvad egoistideks. Tihti on nende jutus agressiivsustki. Nad tavaliselt saavadki kõike, sest suudavad oma jutuga veenda paljusid inimesi, kuid kas me ka usaldame neid? Õnneks enamus inimesi mõistavad enda eest seista ja väljendada oma seisukohta kui vaja. Nad on head vestluskaaslased, sest oskavad argumenteerida, kuid kuulavad mõlemad osapooled ära. Ka langemine vahepeal veidi madalamale tasemele oma suhtlemisstiiliga võib tulla neile omaseks, kui selleks on piisav põhjus.
SAAREMAALT PÄRIT KIRJANIKUD Jaan Oks 19.saj lõpus sündis; looming oli väga vastuoluline, mässumeelne; ei viimistlenud oma loomingut; kirjutas proosat, luulet ja kriitikat. August Mälk kirjutas Saaremaa rannaküla elust; tegevuspaikade kirjeldamiseks pole kirjeldused täpsed vastavale kohale, vaid on kasutatud Saaremaa motiivi (nt kadakane mererand, kiviklibud); randlased pidasid mandrilt tulnukaid egoistideks, põhjendades seda nende piiratud silmaringiga; temalt ilmus rannatriloogia (,,õitsev meri", ,,Hea sadam", ,,Taeva palge all") Aadu Hint 20.saj kirjanik Muhust; ,,Vatku tõbilas"- romaan jutustab pidalitõbise troostitust elust Vatku tõbilas; ,,Tuuline rand"- 4osaline, tema peateos, üks silmapaistvamaid teaoseid Nõukogude Eestis, jutustab rannaelust, pidalitõve probleemidest ja puudutab võimu/poliitikat. Juhan Smuul 20.saj kirjanik Muhust; ,,Polkovniku lesk"- tõuslikkuse vastane
Kirsiõiehooaeg jääb nautimata ning ka kogu õppetöö on ametlikus mõttes tuulde lennanud, sest poolikult läbitud semestri eest ainepunkte ei anta. Veelgi kehvemas olukorras on aga üks teine tuttav Põhja-Texase ülikoolist, kes peab kooli poolt tagasi kutsutuna aga teisele asutusele kogu senini saadud stipendiumiraha tagasi maksma! Ning need, kellele kool pole kohustuslikuks teinud tagasi pöörduda, tembeldatakse muretsevate lähedaste poolt egoistideks, kes ei hooli oma perekonnast. Taaskord võin näite tuua tuttavast, kel perekond ähvardas Jaapanisse jäämise korral õpingute finantseerimise lõpetada. Võib ju muidugi olla, et iga mutrike ei mõista oma kohta suures tervikus, ning et parem on karta kui kahetseda, ent siiski tekib küsimus, kes siis ikkagi peaks tegema otsuseid kas need, kes ise reaalselt viibivad sündmuskohal ning keda need otsused kõige enam puudutavad; lähedased, kes uudistes nähtud
püüdma paremad olla. Vastasel juhul tallutaks need heatahtlikud ja eelkõige teistega arvestavad altruistlikumad inimesed julmemate ja võimuahnemate egoistide poolt lihtsalt jalge alla: egoistid kasutaksid neid oma huvides ära. Seda taibates pettuksid head inimesed oma tõekspidamistes, kaotaksid oma optimistliku meele ja lööksid lihtsalt käega. Nad muutuksid kibestunud eluvihkajateks, pessimistideks või isegi eriti suurteks egoistideks, et maksta kätte inimestele, kes nende elult mõtte ja värvi võtsid. Kas on aga võimalik panna kogu inimkonda mõtlema vähem iseendale ja rohkem teistele? Õpetada inimesi enda õnne kõrval nägema teiste õnnetust? Panna inimesi oma rikkusi jagama vaesematele ja aitama hädasolijaid alati, kui see on vähegi nende võimuses? Kuigi ma pole sinisilmne naiivitar, kes vaataks elu läbi roosade prillide, loodan ma ikkagi, et on. Arvan, et ei tohi lihtsalt oodata, et teised
annaabi.ee 
