Inimestest ja loodusfilosoofia Rousseau veendumuste kohaselt on õnnelik ja tugev see, kes võib seda, mida ta tahab, ja kes rohkem ei taha. Täiesti enesesse süvenev enesearmastus on rahul niipea, kui meie tõelised vajadused on rahuldatud. Niipea, kui me hakkame ennast võrdlema teistega, pole me enam rahul. Ei võigi olla, kuna me enese isiku edu nõuab ka teiste tunnustust, mis aga on võimatu. Seda liiki enesearmastust nimetab Rousseau kurjaks egoismiks. Ta idealiseeris inimese looduselähedust, mida iseloomustavad vabadus ja võrdsus. Rousseau leidis aga ka, et ei ole võimalik tagasi pöörduda inimkonna lapsepõlve juurde. Rousseau eeldab, et inimesi motiveerib eeskätt enesesäilitamise tung. Kuid ta usub ka, et see pole kõik. Rousseau usub, et meile on "sünnipäraselt vastumeelne näha mõnd oma kaasolendit kannatamas" (Arutlus ebavõrdsuse lätetest). See, lisab ta, on
lihtsalt sülle kukkuda, kuid tegelikult tuleb selle nimel hoopis tööd teha. Ma ei olnud enne teadlik ka armastuse erinevatest vormidest, eriti vennaarmust ning emaarmu osa pani mind võrdlema oma enda ema taolise tekstiga. Mina olen senini nimetanud armastust erootiliseks armastuseks ja tegelikult minu jaoks ongi tegelik armastus üldjoontes erootilise armastuse põhimõtetega. Ma ei tähtsustanud enne nii palju ka enesearmastust ja pidasin seda ka enda juures egoismiks, kuid nüüd sain teada, et see on hoopis positiivne nähtus. Minu uueks elu motoks saab kindlasti mõte, et kõik need inimesed, kes on võimelised teisi armastama, armastavad ka iseennast. Armastamine on kunst, mida annab õppida ja isegi peab, sest muidu ei võigi leida endale seda inimest, keda armastada. 17 KASUTATUD KIRJANDUS 1. Erich Fromm. ,,Armastuse kunst". Pegasus, 2006 2
annaabi.ee 
