Roomlased oli võtnud õppust ning tegid Juliuse kalendri. Julius Ceasar võttis kuulda astronoomi Sosigenese nõu ning lisas iga nelja aasta tagant veebruari ühe päeva juurde. Kuid pikemas perspektiivis leiti ka seal viga (365, 5,48,46 ; 130) ning uut lahendust oli lõpuks ikkagi vaja. Sel ajal kui Ceasar kalendrit uuendas, oli sarnane sarnane süsteem teisel pool Atlandit juba välja mõeldud. Mayad olid välja mõelnud 18-kuu süsteemi, igas kuus 20 päeva. Ning nagu Egiptlasedki, lisasid nad 5 päeva iga aasta lõppu, viis päeva mida usuti õnnetust toovateks. Mayad on tuntud oma ebatavalise kalendri ringi süsteemiga, 52-aastane tsükkel, milles ühelgi päeval pole sama nime. 16. sajandil märgati Juliuse kalendri viga. Vahepeal oli tekkinud kümne päevane erinevus. Paavst Gregorius XIII palkas sakslasest astronoomi Christopher Claviuse, et leida lahendus sellele proleemile. Leides lahenduse, kus tekiks ainult kome päevane erinevus 400 aasta peale, ning sellegi
" See varjutus ajendas Lüüdia kuninga Alyattese ja Meedia kuninga Kyaxarese rahu tegema (Herodotos I, 74). Väike-Aasias tõenäoliselt nähtav päikesevarjutus toimus 28. mail 585 eKr. See on esimene ajalooline sündmus, mida saab kuupäevaliselt dateerida. Herakleitos, Thalese noorem kaasaegne, teab teda vaid astronoomina, kes sai kuulsaks päikesevarjutuse ennustamisega. Tänapäeva teadlased oletavad, et Thales oli midagi õppinud Babüloonia astronoomiast. Kuid nagu babüloonlased ja egiptlasedki, ei mõistnud Thales, mis taevas varjutuste ajal tegelikult toimib. Thales lihtsalt toetus sellele perioodilisusele, mille päikesevarjutustes leidsid Akadi, Sumeri ja Egiptuse preestrid. Üldiselt peetakse kaheldavaks, kas Thales sai tegelikult varjutust ennustada. Ta ei saanud seda teha oma matemaatilis-astronoomiliste teadmiste alusel, kui ta arvas, et Maa ujub vee peal nagu puutükk. Isegi kui Thales tõesti teadis päikesevarjutuse õiget põhjust, ei saanud ta oma
Ta võis mõnikord ka riigiasjade arutamisel tõhusalt kaasa rääkida. Juhtus sedagi, et naine tõusis vaaraona riigi ainuvalitsejaks. 14 4. Usk Egiptuse jumalad Egiptlased austasid väga palju jumalaid (u 740). Osa jumalusi esindas loodusnähtuseid, teised mõnda pühaks peetud looma või lindu. Kuna kindel ja üldkehtiv süsteem puudus, siis mitme jumala tunnused kattusid suurel määral. Nagu enamik muistseid rahvaid, ei muretsenud egiptlasedki suuremat selle üle, kuidas keegi ühest või teisest religioossest üksikasjast aru saab. Lepiti ka otseste vasturääkivustega. Põhiline oli jumalaid karta ja usaldada ning loota jumalate heatahtlikkusele. Tähtsaim jumal oli Ra, keda kujutati tavaliselt eaka mehena. Ra oli maailma looja ja esmane valitseja. Iga päev sõitis ta oma laevaga üle taevakaare ja igal ööl tuli tal läbida allmaailma sünged valdused, et koidikul taas võidukalt kõrgustesse tõusta.
Kivi, puitu ja metalle tuli hankida teistelt maadelt. See sundis mesopotaamlasi juba oma kõige varajasemal ajalooperioodil suhtlema naaberaladega. Olles välismaailmale avatud, tuli siinsetel aladel kannatada ka sagedaste sissetungide all. Samas levis Mesopotaamia enda tsivilisatsioon laialdaselt naaberpiirkondadesse. Võib öelda, et sealne tsivilisatsioon tegi vanaaja vältel läbi olulisi muutusi. AJALOOLINE ARENG. Mesopotaamia tsivilisatsiooni rajajateks on sumerid, kes pisut varem kui egiptlasedki - IV aastatuhande lõpuks eKr - jõudsid oma arengus riikluse ja tsivilisatsiooni künnisele. · u 7000 eKr tehakse Mesopotaamias algust põlluharimisega · u 3000 eKr algab Sumeri linnriikide ajajärk (linnad Ur, Uruk) ja Akadi riik. Gilgames, maailma vanima eepose prototüüp elas 27.saj eKr. Sumerite rajatud tsivilisatsiooni saavutuseks oli kiilkiri ja suurte templite tsikuraatide ümber rajatud linnad
annaabi.ee 
