puhulgi. Näiteks om tähendab nii 'on' kui 'oma', vald on 'valge, valgus' ning ka 'vald, jõud; vabadus', ürg 'aeg', 'algus' ja 'hetk'. Sarnased on paljude sõnade nimetava ja omastava käände vormid, seda nii ainsuses kui ka mitmuses, nt nurm võib tähendada nii 'nurm, põld' kui 'nurme, põllu', pilud 'pilved' ja 'pilvede', nänt 'nemad' ja 'nende'. Salatsiliivi keeles on hulganisti omapäraseid hääliku- ja vormiarenguid. Järgneva silbi i on eelneva silbi tagavokaali võinud muuta eesvokaaliks ning iseloomulikud on hilisdiftongid, nii on saadud näiteks tüömki 'toomingas', hilisdiftong on ka sõnas üöl 'hääl'. ü ja ö on salatsiliivi keeles olnud veel enamasti säilinud, nagu oli ka XIX sajandi Kuramaa liivi keeles. Siiski on ü võinud muutuda u-ks, muutes eelneva s-i s-ks: suda 'süda', vrd kuraliivi sidm, ja eelneva k palataalseks: uzumi 'küsimine'. Salatsiliivi keeles on samuti mitmeid uuenduslikke grammatilisi vorme, näiteks ma-infinitiivi kaasaütlev vorm, mis eriti
Germaani keeltes I häälikunihe, saksa keeles II häälikunihe. indoeuroopa keelkond – suur keelkond, mille keeltel on ühised jooned. Selle alla kuulub suur osa Euroopa keeltest kuid mitte Uurali keeled (ka eesti) ja isolaatkeel baski. Indoeuroopa keeltel on mitmeid keelkondi, nt germaani, romaani, slaavi, keldi, balti aga ka indoiraani ja armeenia. i-umlaut – Umlauti levinum versioon. Tagumises silbis olev i/j hakkab mõjutama esimeses silbis olevat täishäälikut nii, et see muutuks eesvokaaliks. Eesti keeles on umlauti eelne laen kuningas, kus ku-nin-gas sõna teise silbi i ei ole mõjutanud esimese silbi u’d, mis on jäänud tagavokaaliks. Vanainglise ja saksa keeles on vastavalt muutunud y(ü)-ks (cyning) ja ö-ks (König) kirjakeel – Kirjakeel on suulise keele vastand, see keel, mida pannakse kirja. Sellel on kindel vorm ja reeglid. Tihti juhtub aga seda et suuline keel hakkab mõjutama kirjakeelt ning reegleid kohandatakse. klusiil – klusiil on sulghäälik
Velarisatsioon – primaarne või sekundaarne. Primaarne seotud l-i hääldamisega, mida tähistatakse tildega. Keel tõuseb kas u- või o-laadselt. Palatalisatsioon – IPAs märgitakse palatalisatsiooni ülestõstetud kirjas j-iga. Eesti keeles prepalatalisatsioon. Palataliseerida võib ka vokaale j-i järel – progressiivne palatalisatsioon, pehme suulae pool hääldatud vokaal muutub tagavokaalist eesvokaaliks (just vs jüst, janu vs jänu). Frikatiiivistumine – puudutab klusiile, mille puhul õhuvoolutakistus väheneb ja klusiilid muutuvad müraseks, frikatiivide sarnaseks. Sulg võib täiesti ära kaduda. Nt sts, hts. Klusiilid frikatiivide naabruses või vahel frikatiivistuvad. Afrikaadistumine – klusiili häälduse lõpppu tekib frikatiiv, nt londoni inglise keeles, kus esineb afrikaadistunud ts. Nasalisatsioon – kõik vokaalid nasaalide vahel
annaabi.ee 
