Suur põgenemine Eestist aastal 1944 Aasta Nõukogude okupatsiooni oli paljudele eestlastele selgeks teinud , mis neid punaväe uuel saabuisel ees ootab. Seetõttu oli igati arusaadav , et paljud inimesed pidasid targaks nõukogude võimude eest põgeneda. Ulatuslikum põgenemine Soome ja Rootsi oli alanud 1943.aastal , hoogustudes eriti 1944.aastal. Rootsi ja Saksa koostöös toodi esiteks Eestist ära siinsed eestirootslased , kellega koos said lahkumisvõimaluse ka paljud eestlased. Seda tegevust võis nimetada sakslastega kooskõlastatud evakueerimiseks , ent üldjuhul põgeneti Rootsi Saksa okupatsioonivõimude teadmata. Põgenemise korraldamisel osales Franklin Delon Roosverti asutatud War Refugee Board , mille esindajaks Stocholmis oli Ivar Olsen. Ta organiseeris Stocholmis evakueerimiskommiteed eestlaste , lätlaste ja leedulaste minematoimetamiseks.
pereliikmete äraminek. Kokku lahkus ümberasumise käigus Saksa arhiivides olevate andmete järgi hinnanguliselt 21 400 inimest (sh umbes 5000 eestlast). 1940. aasta juunis hakkas Eestisse saabuma hulgaliselt Nõukogude sõjaväelasi ja tsiviilisikuid (kuni sõja puhkemiseni saabus hinnanguliselt 130 000 inimest). Teise maailmasõja ajal läks Eestist ära väga palju inimesi, tuhanded lahkusid kas Nõukogudepoolseid repressioone kartes või viidi väevõimuga itta. 194344 läksid Rootsi eestirootslased ning nende sugulased, hinnanguliselt 70008000 inimest. Vältimaks mobiliseerimist Saksa sõjaväkke, põgenes 50006000 meest Soome. Osa neist siirdus hiljem Rootsi või naasis Eestisse. Saksamaale põgenenute arv on hinnanguliselt ligi 42 000. Rootsi põgenes kokku umbes 25 000 inimest. Lahkuti ka Saksa laevadega, millest Moero jmt uputati. Paljud Eestist paadipõgenikena lahkunud hukkusid tormisel Läänemerel. Põgenike paadid Gotlandil 7
Balti aadel lähtus vaid klassihuvist, mis iseenesest on täiesti loomulik, pidades esmatähtsaks oma privileegide respekteerimist. Kui Rootsi võim püüdis nende eriseisundit piirata, siis loobuti seda toetamast (M.Laidre, lk.958). „Labie zviedru laiki“ „Labie zviedru laiki“-tähendab tõlkes eesti keelde „hea Rootsi aeg“. Ka lätlased nimetavad Rootsi aega heak, kuna reduktsiooni viidi läbi kogu Liivimaal. Eestirootslased ehk rannarootslased Rannarootslaste õiguslik staatus erines eesti talupoegade osas selle poolest, et nad olid isiklikult vabad. Reduktsiooni käigus müüdi nad aadlikule ja sellega seoses tõsteti nende makse, nõuti et nad teeksid rohkem päevi teotööd. Kui nad hakkasid vastu siis see suruti vägivaldselt maha ja püüti neid „eestistada“ (et neil oleksid sammad õigused ja kohustused nagu eesti talupojal). Rootsi riiginõukogu otsus (30.sept
1989.a. andmeil on Eestis suuremad rahvused venelased 474 834, ukrainlased 48 271, valgevenelased 27 711, soomlased 16 622, juudid 4613, tatarlased 4058, sakslased 3466, lätlased 3135, poolakad 3008, leedulased 2568, armeenlased 1669, aserid 1236, moldaavlased 1215, tsuvassid 1178, mordvalased 985 jt. Muutused Eestis elavate rahvuste seas toimusid 80- ndate lõpul, mil taas oli võimalik kodanikuinitsiatiivi näidata. Esimesed seltsid asutasid juudid 1988.a. jaanuaris, eestirootslased 1988.a. veebruaris. Juuliks 1988 oli asutatud juba kümmekond seltsi. Seltsid ei tekkinud tühja koha peale, sest juba 19. saj lõpul olid paljudel Eesti tegutsevatel rahvustel peamiselt Tartu Ülikooli juures trehgutsevad seltsid võiks siin nimetada venelasi, sakslasi aga ka poolakaid, lätlasi, leedukaid, ukrainlasi, armeenlasi , juute jt. Nõukogude Eesti töölisklassi arvukus kasvas ka teistest nõukogude vabariikidest tulnute arvel
keele erinevusaste rootsi keelest on võrreldav eesti kirjakeele ja setu murde erinevusastmega[1]. Eestirootsi laenude näited: kratt, räim, tont, haalama, hauskar, julla, kepp. Eestirootsi murrete suhtes oli eesti keel enamuse keel ja nii on eesti laene eestirootsi murretes arvult rohkem kui eestirootsi laene eesti keeles. Osa eesti laensõnadest oli levinud kogu eestirootsi äärealadel, osa vaid teatud piirkonnas. Kõige rohkem oli eesti laensõnu eestirotosi asustuse äärealadel, kus eestirootslased olid kakskeelsed. 29. Eestirootsi keele jagunemine (Ariste jaotus) Eristatakse 4 põhilist eestirootsi murret. Keskseks peetakse noarootsi-vormsi murret, millega lähedalt liituvad Hiiumaa rootsi murrakud koos Gammalsvenskby murrakuga Ukrainas. Teised murded on pakri-kurkse-vihterpalu, ruhnu ja naissaare murre. Eri murdealadelt põri kõnelejate suhtlemiskeeleks oli riigirootsi ühiskeel, millega hakati lähemalt kokku puutuma
Seal saigi neist aja jooksul samuti põlisrahvastik, ainult etniliselt eestlastest erinev. Niisuguseid rühmi kujunes Eestis kaks. Eesti loodepoolsetele saartele ja viljatule looderannikule asus keskajal rootsi kalureid ja hülgekütte. Pikapeale kujunes neist omapärase kultuuri ja elulaadiga omaette hoiduv eestirootslaste rühm. Elatusid nad peamiselt merest, kuigi hariti ka kuigivõrd põldu. Kaugemale sisemaale asunud eestirootslased eestistusid. Juba 1939. aastal aeti mitmed eestirootslaste rühmad oma kodudest välja, et teha ruumi Nõukogude sõjaväebaasidele. Pole imestada, et eestirootslased ei jäänud ootama Nõukogude vägede tagasisaabumist 1944. aastal, vaid põgenesid peaaegu kõik Rootsi. Eesti jäi ilma mõnetuhandelisest põliselanike rühmast. Enam pole lootust, et nad tagasi pöörduksid. XVII sajandil hakkas Venemaalt Peipsi põhja ja läänerannikule saabuma tagakiusatud vanausulisi
annaabi.ee 
