Eesti teatri ajalugu
aastate algul üsna hea. Teatrid mängisid
tavaliselt täismajadele, vaatajate aastane üldarv seisis 1.7 miljoni ringis. Ometi võis
täheldada teatud väsimust ja peataolekut. Mingit uut tugevamat voolu polnud
ilmunud, vaid tuli üksnes mõningane naasmine realistlikpsühholoogilise mängu
juurde. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli
pöördumine oma ajaloo ja ,,juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri
Eestiaineliste lavastuste sari. Segadust suurendasid Leonid Brezhnevi surmale
(1982) järgnenud ebakindel ootusaeg ja mitmete seniste peanäitejuhtide suhteliselt
üheaegne vahetumine 1980. aastate alguses.
Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud
Mihhail Gorbatsovi "perestroikal" kulus paar aastat, enne kui see aastatel 1987-1988 paisus
Eestis nn. ,,laulvaks revolutsiooniks". Tsensuuri varisedes haarasid teatrid tabuteemade (nt.
annaabi.ee 
