ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Levinud olid mitmed pärimused, nagu näiteks et pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Siis
EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru.
Talvel oli vaid kaks kindlat söömaaega. Vajadusel pakuti vahepeal ka oodet, vahepala. Kevadel, rändlindude saabumise ajal, võeti hommikuti enne tööleminekut linnupetet, hammustati mõni suutäis leiba. Vanasti usuti, et kui hommikul tühja kõhuga lindu nähakse või kuuldakse, siis see võib tuua surma, haigusi, vigastusi, pahandusi või muud õnnetust. [] Päeva peamist, õhtusööki ei keedetud igal õhtul, vaid 1-3 korda nädalas. Selleks oli siis supp või puder. Leibagi küpsetati suurem kogus korra nädalas või harvemgi. Eriti kiireks ajaks küpsetati lausa mitme nädala varu ette. Siis kulus ka seisnud tahket leiba vähem. Värsket pehmet leiba sai ainult pühade ja pidude ajal. [] Kindlaks oli kujunenud ka päevane peatoidu rütmiline vaheldumine, mis paikkonniti kõrvalekalletega oli üle Eesti üsna ühetaoline. Kahel päeval nädalas, tavaliselt kolmapäeva ja laupäeva õhtul keedeti putru
hapukoorega seenekaste on aga armastatud igapäevaroog. Kui seenesaak on kehv või aega metsaminekuks napilt, rahuldutakse ka kultuurseentega. Eestlase armastatuimaks lihaloomaks on alati peetud siga. Sealiha tavalised kaaslased on kartul ja hautatud hapukapsas. Ainulaadne roog on mulgikapsas - hautatud hapukapsas kruupide ja rasvase sealihaga, mida ka poest purkipandult saab. Eestlase keelele ja kõhule on armas sealihaga keedetud hapukapsasupp, millele mõnel pool porgandit, teisal tangu-kruupe lisatakse. Teine rahvuslik supp on suitsusealihaga keedetud hernesupp, milles herned vastavalt tegija maitsele kas hulbivad tervetena selges leemes või on lastud hoopiski paksuks püreeks haududa. Muistsed kombed Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale
· pikemaajaliste einete puhul on raske säilitada roogade välimust ja vajalikku temperatuuri · sageli nõuab erilist mööblit Nimetus ,,rootsi laud" kasutatakse siiski ainult Eestis. Rootsis nimetatakse seda smörgasbord, eks võileivalaud ning see nimetus on kasutusele võetud paljudes maades, kaasa arvatud Ameerikas. Soomekeelses erialases kirjanduses nimetatakse seda seisova pöytä või noutopöytä (püstijala laud, iseteeninduslaud). MÕNED SOOVITUSED ROOTSI LAUAS EINESTAJALE Iga roakäigu jaoks võetakse uued nõud. Suupisted asetatakse taldrikule gruppidena, kujundatakse enesele kaunis portsjon. Kasutatud nõud jäetakse söögilauale, kust teenindaja need ära viib. Toitu võetakse pigem vähem kui rohkem, sest juurde võtta saab nii mitu korda kui soovitakse. Teenindaja viib ära vaid need toidunõud, millelt toid on söödud ja millele on söögiriistad õigesti paigutatud.
Kohupiimakattega korbid Sõir Argi ja peojoogid Hapuroka Kali ja taar Mahlakali (kasemahlast) Kadakamarjajook või tee Meejook (meeõlu) Õlu Ohvriõlu (nim kahjaks) Soeõlu ehk peergas (pulmadeks) Soojendatud õllevirre (pulmadeks) Viin ,,Kui ei ole surmatõbi siis saab ikka viinast abi" Toitluse uuenemine Linlikum, rahvusvahelisest toidukultuurist mõjustatud laad hakkas levima Hakati ehitama pliite Kartuli tähtsus Aed ja köögiviljade levik Paistekakkude asemel pannkoogid Puhas rukkileib sai igapäevaseks toiduks Suurenes liha tarbimine Jaheliha asemel sült (konditükkideta) Saunas suitsutati suitsusinki Heeringas Levima hakkasid: tanguvorstid, kama, kohupiim, mulgikapsad, seened. Toitluse uuenemine Hapendati ka kurki, raiekapsast Suppi keedeti juurviljade ning manna ja riisiga Manna ja riisipuder Moosid ja magussöögid Hakati jooma rõõska piima Tee ja kohv Vorsti, liha, juustu, jm kattega võileivad Peamine söögiaeg toodi õhtult lõunale Süüa tehti tihedamini
Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).
*krutoonid *pannkoogid kartuli või mõne muu röstitud köögiviljad *wrappid *tortillast *minipitsad-Quiche lorraine *rullid,rulaadid *korvikesed-tartaletid Rootsi laud: *buffet(Kesk-Euroopa) *hommiku,-lõuna- ja õhtusöögilaud *einestamine konverentsidel, hotellides jm. *aiapeod jm. *söömiseks eraldi lauad(ühes või mitmes ruumis) *menüüs: · külmad ja kuumad eelroad · pearoad, vaheroad ja järelroad · kuumad joogid, karastavad joogid ja alkohoolsed joogid. *rootsi lauas on samas ruumis istumine *tõsta vähem ja alusta kala valikust *kasutatud taldrik jäetakse mustade nõude lauale ja võetakse puhas taldrik. *Plussid · suurem valikuvõimalus külalistele · igaüks valib sobiva portsjoni suuruse · aja kokkuhoid söömisel ja teenindamisel *Miinused · pikemaajaliste einete puhul on raske säilitada · roogade välimust ja vajalikku temperatuuri. *Käitumine rootsi lauas · Iga roakäigu jaoks võetakse uued nõud
Pilt 5. Louis XIV aegne pidulik söömaaeg Siiski said peenemaid kombeid ja kaunilt kaetud toidulauda endale lubada vaid ülemkihti kuuluvad inimesed. Näiteks vene ja ka eesti talukultuuris oli veel kaua kasutusel söömisviis, kus kogu pere sõi oma puulusikaga ühisest kausist ja tahkema toidu alusena kasutati leivakääru. Pilt 6. Vene talunaised söögilauas Alates 19.sajandist võeti järjest enam kasutusele toidunõusid ja kaeti lauas koht igale inimesele eraldi. Toidulaua mitmekesisemaks muutmisega tuli juurde ka söögiriistu. Nii hakati kasutama lühikesi kahvleid salati söömiseks ja lühikest tömbi otsaga nuga spetsiaalselt või määrimiseks. Kujunes välja viis, kuidas nõusid lauale paigutada ja mis on kasutusel tänapäevani. 20. sajandi alguses muutus peen lauakatmine ja kaunite lauanõude ostmine keskklassi juures elu loomulikuks osaks. Söömaaeg oli seltskondlik sündmus, milleks kaeti pidulik
Rahvuspüha, mis on puhkepäev: · 24. veebruar iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev Riigipühad ja puhkepäevad aastal 2014 on: · 1. jaanuar uusaasta · 24. veebruar - iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev · 18. aprill suur reede · 20. aprill ülestõusmispühade 1. püha · 1. mai kevadpüha · 8. juuni nelipühade 1. püha · 23. juuni võidupüha · 24. juuni jaanipäev · 20. august taasiseseisvumispäev · 24. detsember jõululaupäev · 25. detsember esimene jõulupüha · 26. detsember teine jõulupüha. Riiklikud tähtpäevad aastal 2014 · 6. jaanuar kolmekuningapäev · 2. veebruar Tartu rahulepingu aastapäev · 14. märts emakeelepäev · 11. mai, maikuu teine pühapäev emadepäev (2015. aastal 10. mai) · 4. juuni Eesti lipu päev · 14. juuni leinapäev · 23. august kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäev · 14. septem
1. Teenindamismeetodid Serveerimine saksa moodi Saksapärase teenindamise all mõistame teenindamist lauas/nõude ja söögi lauale toomist. Taldrik asetatakse külalise ette paremalt poolt. Vaagnad ja kausid asetatakse lauale tema käe ulatusse. Lihavaagen asetatakse kahvlist vasakule, teised nõud magustoidulusikast ülespoole. Külaline teenindab end ise. · Serveerimine Ameerika moodi Ameerikapärase teenindamise all mõistame toidu taldriku peal lauale toomist. Toit pannakse taldrikule köögis ja ettekandja asetab selle külalise ette paremalt poolt. Serveerimine Inglise moodi Inglisepärase teeninduse all mõistame teenindamist serveerimislaualt (guéridon). Toidud asetatakse köögis serveerimisnõudesse. Peatoitu näidatakse külastajale ja asetatakse kuumalusele. Road pannakse serveerimislaual taldrikutele. Töötatakse mõlema käega. Märkus: ainult pool portsjonit serveerida, et mitte taldrikut üle kuhjata. Taldrik asetada paremalt poolt. Teenindamise ju
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
