Mudeliga vaadeldakse, kas rahvaarv keskuses ja seda ümbritsevas tagamaal , kasvab või kahaneb ning kummas on kasv või kahanemine suurem. Lineaarse linnastumise mudeli peamisteks faasideks on: 1) linnastumine; 2) eeslinnastumine; 3) vastulinnastumine ja 4) taaslinnastumine. Taaslinnastumine on linnadesse tagasi-migratsiooni arengusuund peale eeslinnastumise perioodi. Taaslinnastumise näiteid võib Euroopast tuua alates 1980. aastatest kui linnakeskused muutusid taaskord atraktiivseks. Buzar jt. (2007) väidavad, et taaslinnastumise esilekerkimisel on oluline roll ka viimase kolme aastakümne jooksul arenenud riike haaranud „teisel demograafilisel üleminekul“ , mis kujutab endast uusi perekonna suhteid , vähemaid ja hilisemaid abielusid , sündide kahanemist, rahvastiku vananemist , väiksemaid majapidamisi jne
kus oli enam kui miljon elanikku. · Aastal 1950 oli selliseid linnu 80. 1990. aastal oli miljonilinnasid juba 276 · 2000. aastal oli neid ligi 400. · Ennustatakse, et aastaks 2015 on selliseid hiiglaslikke linnasid juba 550. 12 TÖÖSTUSAJASTU LINNAD · Tööstusajastu lõppedes kolis üha enam elanikke linnast eeslinnadesse: 1960. aastatel hakkas Põhja - Ameerikas ja Lääne - Euroopas linnade rahvaarv eeslinnastumise (suburbanisatsioon) tõttu vähenema. 1980. aastatel algas vastulinnastumine (kontraurbanisatsioon) paljud linnaelanikud asusid elama maale. Infoajastu linn - hajutumine linnasturuumis ja taaslinnastumine · Väheneb tööstustöökohtade osakaal · Info-ja teadussektoris töötavate inimeste osakaal suureneb · Tootmisettevõtted kolivad eeslinnadesse · Linnade tagamaale rajatakse rikkade inimeste elamurajoonid · Eelistatakse linnalähedasi väiksemaid
Nt loetakse linnaliseks asulat, kus valdav osa elanikest töötab tööstuses või teeninduses. 12.sajandil kujunesid kaks suurt kaubanduslinnade võrku: · Hansalinnade ühendus (Hamburg, Lübeck, paljud Eesti linnad) · vahemereäärsed linnad (Pisa, Veneetsia) Tööstusühiskonnas kasvasid asulad torimiliselt ja toimus kiire linnastumine. Tehnika rakenda,osega maal tööviljakus tõusis, tekitades tööjõu ülejäägi ja väljarände. Eeslinnastumise - linlased hakkasid elukohana eelistama linnalähedasi väiksemaid asulaid. Vastulinnastumine elanike lahkumine linnadest kaugematesse maapiirkondadesse. Lähestikku asuvad linnas kasvavad kokku, moodustades linnastuid. Linnastute suurenedes ja kokku kasvades moodustub hiidlinn ehk megalopolis. Linnarahvastik kasvab arengumaades kõrge loomuliku iibe kui ka massilise sissrände tõttu maalt. Enamikus arengumaade suurtes linnades toimub praegu kiire industrialiseerumine.
kvaliteedi langus. puudulik keskkonnakorraldus. elanike madal keskkonnateadlikkus. keskkonna saastamine jäätmetega, prügilaterritooriumide kasv ning jäätmekäitluse halb korraldus. 4. Linlaste tegevusalad ei vaja kuigi palju ruumi ja seepärast võib palju inimesi elada väikesel territooriumil. Tegeletakse peamiselt niiöelda istumistöödega. Ei ole väga suurt füüsilist tööd vaid lihtsalt arvuti taga olemine. 5. Eeslinnastumise ehk suburbanisatsiooni all mõistetakse protsessi, kus rahvastik ning majandustegevus kandub keskuslinnast kaugemale, selle tagamaale või eeslinnadesse. 6. Vastulinnastumine ehk kontraurbanisatsioon all mõistetakse protsessi, kus elanikud lahkuvad linnadest kaugematesse maapiirkondadesse. 7. Linnastu ehk aglomeratsioon on rühm lähestikku asuvaid asulaid, peamiselt linnu, mida seovad tihedad majandussuhted ning elanike tööalased, majapidamisega seotud ja kultuurilised sidemed
Eesti suuremates linnades toimuvad praegu protsessid, mis on iseloomulikud nii tööstuses kui ka infolinnale. Pärast nõukogude perioodi, mil maal ei olnud hinda ja maakasutust reguleerisid tsentraaksed plaanid, on selgelt kujunemas kalli maa ja büroopindadega linnakeskused, kus aktiivselt ehitatakse. Eesti linnaelanikkond eristub sissetulekute, vanuse ja rahvustunnuste alusel. Inimesed rändavad maalt linna (tööstuslinna 1.staadium), samas on jälgitav eeslinnastumise (tööstuslinna 2 staadium) ja agulimajade remontimine (infostaadium). Üldiseks probleemiks on kujunemas tänavate ülekoormatus eratranspordiga ja liiklusest lähtuv saastekoormuse kasv.
Eriti kiiresti kasvasid olemasolevad linnad, kuid rajati ka uusi. 19.saj. ületasid esimestena miljoni elaniku künnise London (1810), Pariis (1846) ja New York (1860). 20.saj. alguseks oli miljonilinnu juba 20. Esimesena 10 miljoni elanikuga linnaks New York 1950.aastal Prognoside kohaselt on 2015 aastal 10 miljoni lunnu 21. Kui varasemal ajal linnad vaödavalt kasvasid, siis 1960.aastatel hakkas PõhjaAmeerika ja LääneEuroopa riikide linnades rahvaarv eeslinnastumise (suburbanisatsioon) tõttu vähenema. Linlased hakkasid elukohana järjest enam eelistama linnalähedasi väiksemaid asulaid. 1980.a. algas koguni vastulinnastumine (kontraurbanisatsioon)elanike lahkumien linnadest kaugematesse maapiirkondadesse. 21.saj. oli Euroopa riikides kujunenud väga erinev olukord: on riike, kus inimesed lahkuvad linnast maale ja riike, kus inimesed suunduvad maalt linna. Lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asulad kasvavad üha enam kokku, moodustades
vahetegurid ja takistused, institutsioonid, poliitika, võrgustikud, eluase jne tunnetuslikud, stress ja koha kasulikkus Põhjused: demograafilised, majanduslikud, õppimine, perekondlikud, maailma avastamisega seotd, humanitaarsed Väljarände tegurid: elatustaseme erinevus, ,,sobivad" inimesed; sündmus Väga väike osa venekeelsetest integreerus ruumiliselt. Muutus segregatsiooni vähenemise suunas läbi eeslinnastumise ja pika vahemaa rände maalistesse naabruskondadesse. Eestikeelsete jaoks muutus elukeskkond veelgi eestikeelsemaks. EESTI RAHVAS 1944 väljarände ulatus, väljarände geograafia, väljarändajate sotsiaalse staatuse muutus
Valglinnastumise positiivsete külgedena võib aga välja tuua inimeste võimalust valida oma elukoht vastavalt väärtushinnangutele ja avatud ruumi küllus (Metspalu, 2005). Elanikel saavad veeta rohkem aega looduses, mis mõjub positiivselt tervisele ning vähendab stressi. Enamasti kolivad äärealadele just pereealised, kes soovivad oma lastele pakkuda turvalist elukeskkonda. 7. Tallinn Eestis võib laialivalguvaks linnaks nimetada Tallinnat, kus käib aktiivne eeslinnastumise protsess. Tallinnat võis kuni Nõukogude perioodi lõpuni pidada kompaktseks linnaks, linna laiendati paneelelamu piirkondade kujul Lasnamäel ja Mustamäel. Kuid juba siis oli näha esimesi ilminguid linna laialivalgumisest, näiteks tekkisid Tallinna linna ümbruses mitmed suvilapiirkonnad. (Ideon, 2006) Tallinna valglinnastumise perioodi alguseks võiks pidada taasiseseisvumist, mil algas Tallinna eeslinnade kasvamine. Uusi asumeid tekkis näiteks Harku ja Viimsi vallas. 21. sajandi algul
Osa riike reguleerib sisserännet kvoodiga. Kvoot võib eri sotsiaalse tausta, sisserännu põhjuse, oskuste või majandusliku staatusega inimestele erinev olla. 2.6 Asustuse areng, linnastumine Linnastumiseks nimetatakse linnade kasvu ja linnarahvastiku osatähtsuse tõusu rahvastikus. Linnastumist mõõdetakse linnarahvastiku osakaalu järgi kogu rahvastikust protsentides. 1960ndail hakkas PõhjaAmeerika ja LääneEuroopa riikide linnades arhvaarv eeslinnastumise (suburbanisatsioon) tõttu vähenema. 1980ndail algas koguni vastulinnastumine (kontraurbanisatsioon) elanike lahkumine linnadest kaugematesse piirkondadesse, eelkõige maale. Lähestikku asuvad linnad ja väiksemad asuald kasvavad üha enam kokku, moodustades linnastuid ehk aglomeratsioone. Linnastu talitleb tervikliku regioonina. Linnastute suurenedes ja kokkukasvades moodustub hiidlinn ehk megalopolis. Linna koos selle tihedalt seotud tagamaaga nimetatakse linnaregiooniks.
Teisalt loodi linnade tööstustes, teenindavates ettevõtetes ja asutustes hulgaliselt uusi töökohti, mis lõid maaelanikele mativatsiooni lahkumiseks (tõmbefaktor) . Laialdane linnastumine algas Euroopas 18.sajandi keskel, sest tööstus ja kaubandus vajasid palju tööjõudu. Eriti kiirelt kasvasid olemasolevad linnad. Kui varasemal ajal linnad valdavalt kasvasid, siis 1960. aastatel hakkas P-Ameerika ja Lääne- Euroopa linnades rahvaarv eeslinnastumise tõttu vähenema. Linlased hakkasid elukohana järjest enam eelistama linnalähedasi väiksemaid asulaid. 1980. aastal algas koguni vastulinnastumine elanike lahkumine linnadest kaugematesse maapiirkondadesse. Lähestikku asuvad linnad moodustasid linnastuid ehk aglomeratsioone. Suurimad linnastud üle 100 km raadiusega. Linnastute suurenedes ja kokku kasvades moodustub hiidlinn ehk megalopolis. N: Tokaido (Jaapan) ja Boshwash (USA). Linna koos selle tihedalt seotud tagamaaga nim
Teenuste osutamisel töötab juba pool hõivatud rahvastikku, tööstuslik ja põllumajanduslik hõive on mõlemad tugevasti langenud. Uueks hõivenähtuseks on ka töötus. Ametlik töötusemäär püsis kaua 10-15% vahel ja langes alla 10% alles kõigeviimasel ajal, tegelikult on töötus suuremgi. Linnastumisprotsessi lähemalt vaadeldes eristub selles vähemalt kolm etappi. Algul kasvavad üksiklinnad ja neid tekib juurdegi. Seejärel, eeslinnastumise etapil, hakkavad linnad, alates suurematest tekitama enda ümber, hea liiklusasendiga punktides, eeslinnu, kuhu asub ümber osa olemasolevat või juurdetulevat rahvastikku ja äritegevust. Emalinn koos eeslinnadega moodustavad linnastu. Uusi linnu (peale eeslinnade) sel etapil enam eriti ei moodustu. Valglinnastumise etapil valguvad linnad ja eeslinnadki aga laiali igas suunas, tekitamata selgelteristuvaid eeslinnu.
Ruraalse (maa-omavalitsuse) territooriumi tiheasustusega arenduspiirkond, linnaga seotud töö ja/või teenindus jm sidemete kaudu Omaette omavalitsusstaatusega väikelinn, linnaga seotud töö ja/või teenindus jm sidemete kaudu Eeslinna kogukond - „self-selected group“ Eeslinlik eluviis – füüsiline distants teiste potentsiaalsete kontaktisikutega tingib lokaalsete kontaktide domineerimise Huvi eeslinnastumise vastu Keskkond (masselamuehituse vormis ehitatud elamud) Eluviis – komformistlik ja unifitseeritud eluviis Familism – perele orienteeritud eluviis Momism – jõulised kesk-klassi emad püüavad korraldada igaühe elu eeslinnas Eeslinn kui hüppepakk – pered jäävad eeslinna niikauaks, kui keskklassi jõudnud isad liiguvad karjääris üles ja pered liiguvad edasi jõukamasse eeslinna Eeslinnade arhitektuuril oli suur mõju USA arhitektuurile