Vanaema mälestused Teisest Maailmasõjast.
röövida kõik talud tühjaks. Minu väike 3-aastane vend Tanel rääkis põnevuses: „Mina olen nüüd päris sõjapõgenik,
mina olen päris sõjapõgenik!“ Läksime u.10 km kaugusele, lõime laagri üles ja ööbisime seal. Siis tulid uudised, et
meie talud on terved ja seda ohtu seal pole ja meie hakkasime tagasi minema. Hirmul olid suured silmad. Sealt
perest on lihtsalt kõik söödav ära võetud. Nad ei saanud aru, miks kõik põgenevad.
Paar päeva varem oli naaberküla Eerikvere täiesti ära rüüstatud, nii et põhjust oli karta. Nägime suuri suitsusambaid
ning kuulsime müristamist ja laske.Aastal 1942 istusin oma väikese õe Liis-Mailiga ja laulsin talle unelaulu. Korraga
voodi nagu astus kahel paar sammu ja käis hirmus kärin. Aknaklaasid klirisesid. Alanud oli Tartu pommitamine.
Tavaliselt anti ette juba õhuhäiret, kuid seekord oli lennuk nii salaja linna kohale hiilinud. Peale nelja pommi viskamist
läks lennuk minema
annaabi.ee 
