aastate jooksul liikunud on. ,,Hingring" algab arusaamisega inimesest kui universiumi keelest, kui keelpilli keelest, mis kuidagi helisema pannakse: ,,Kõik me oleme keeled, universiumi unes". (lk 3) Luuletaja kirjutab armastusest nii tundepuhtalt, mida ta mõtestab suurima inimliku lähedusena: ,,Iga ta suudlus on elukeelne". (lk 56) Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus, kuid ,,Hingringis" mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: ,,Valgus, millest me võetud, ei hävi". (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: ,,Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema". (lk 23)
aastate jooksul liikunud on. „Hingring” algab arusaamisega inimesest kui universiumi keelest, kui keelpilli keelest, mis kuidagi helisema pannakse: „Kõik me oleme keeled, universiumi unes”. (lk 3) Luuletaja kirjutab armastusest nii tundepuhtalt, mida ta mõtestab suurima inimliku lähedusena: „Iga ta suudlus on elukeelne”. (lk 56) Doris Kareva luulet lugedes tabab mind alatihti ülev kurbus, kuid „Hingringis” mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: „Valgus, millest me võetud, ei hävi”. (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: „Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema”. (lk 23)
Kareva luule kulgeb enamasti ühtses ja avaras, valgusega küllastatud mõõtmes, milles on vähem inimlikke ebakindlushetki ja rohkem kõrgemate teadmiste sära. Üks luuletus koorub teisest, üks motiiv kutsub esile järgmise, tegeldakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane, sellega, mis ilmub, kaob, tulvil ilu saladust tahtmatut, tabamatut (lk 59) Kareva luulele alati iseloomulik ülev kurbus mõjub «HingRingis» uudsena, kuidagi kirkamalt, rahulikumalt - aga ka natuke eemalolevamalt. Vaid tsüklis «Varjutus» ületatakse ilmselgelt ränki aegu ja troostitust, vihjatakse kannatustele ja okastraattunnile. Raskustest aga tuleb luuletaja välja veelgi tugevamana ja karastatumana, tõdedes ikka ja jälle: Valgus, millest me võetud, ei hävi. (lk 50) Tundub ainult, et Kareva luule kasutab senisest rohkem kõlalisi assotsiatsioone, märgatav on eriti assonantsi tihe esinemissagedus. Kareva värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu
annaabi.ee 
