Õiguse filosoofia loengukonspekt
puudus tal ka selles vallas kogemus [t.m isetäituvad ennustused ja performatiivid].
Kanti intellektuaalsed lähtepositsioonid olid suuresti Leibnizi kujundatud. L. ideed levisid
Wolffi kaudu, kes oli L-i filosoofia põhjal loonud hästi liigendatud ja korrastatud süsteemi.
Wolff uskus, et aprioorne tunnetus ja teadmine on tõelised ning empiiriline kaemus on jumaliku
tagatisega. See oli üldine uskumus tollal (Kanti nn eelkriitiline Vaimudenägija unelmad ründab
seda). 1770 avaldab Kant esmakordselt mõtet, et meil on ajast ja ruumist a priori tunnetus
seetõttu, et need on meie aru poolt tunnetusele pealepandud (subjektiivsed) vormid: ruum on
"püsiva seaduse päraselt mõistusest tulenev skeem meie kõikvõimalike välisaistingute
koordineerimiseks". Sellest tuleneb vajadus eristada asja iseeneses ja asja meie jaoks, ning
kogemust ja mõtlemist.